/nginx/o/2020/01/31/12907875t1hb172.jpg)
«Ma jumaldan sind!» ütleb tuneeslane Hamza Lafi. Ütleb sellise hääle, sellise tooni, sellise näoilmega, mis paneks arvatavasti nii mõnegi neiu punastama. Pealaest jalatallani.
Lafi ütleb neid sõnu sulle. Ütleb mulle. Ütleb seda meile, ütleb kõigile. Ütleb tõsise näoga enda ette vaadates. Ütleb Paide Hillar Hanssoo põhikoolis õpetaja kuuldes tema palve peale, kuid mitte meile mõeldes.
«Sa oled minu jaoks ainus!» jätkab ta.
Meid on ruumis mitu.
Lafi ütleb neid sõnu sulle. Ütleb mulle. Ütleb seda meile, ütleb kõigile. Ütleb tõsise näoga enda ette vaadates. Ütleb Paide Hillar Hanssoo põhikoolis õpetaja kuuldes tema palve peale, kuid mitte meile mõeldes.
«Head ööd, ilusaid unenägusid!»
Väljas on küll sombune ja pime, kuid see on Eesti talv, mitte öö.
Romantilisi väljendeid palub 23aastasel tuneeslasel öelda eesti keele õpetaja Eve Klävin. Oleme välismaalastele mõeldud eesti keele kursusel. Õppimas algtasemel. Ennekõike suhtluskeelt.
Mehed on tulnud kaugetest maadest
Klassiruumis istuvad end elukaaslaste ja tööde tõttu Järvamaaga sidunud tuneeslased Hamza Lafi, Saifallah Khemila ja inglane Alan Allton. Puudu on kuubalanna Rosa Cruz, kes esineb samal õhtul Taikse külamajas kodanikualgatuse tublimate tunnustamisel.
Eve Klävin paneb arvutist käima keeleõppeprogrammi, kust kuuleme lugu ühe perekonna liikmetest ja nende vanusest. Dialoogist aru saamiseks peab olema keelevaistu, tuleb tunda numbreid ja jagada algklasside tasemel matemaatikat. Vaatame tahvlile, kuulame ja vastame hiljem õpetaja küsimustele.
Kaupluse transporditööline Hamza Lafi (23) alustas eesti keele õppimist iseseisvalt ja on jõudnud päris kaugele. Lisaks romantilistele väljanditele võib ta ära nimetada kõik suured ja väikesed Peetrid ja Atsid neid oma sõrmedega näidates.
«Grammatika on ikka päris raske,» ütleb ta. «Muidugi tahan ma õppida, katsun keelt rääkida nii kodus kui tööl. Vaatan inglise keeles filme ja katsun alt eesti keeles lugeda – see vahest aitab ka õppimisele kaasa.»
Lafi meelest pole varianti, et ta Eestis elades ei räägiks siinse maa keelt. «Tahan ju teada, mida räägitakse. Tahan eesti keeles vabalt suhelda. Inglise keel on minu võõrkeel ja vene keeles ma suhelda ei taha,» selgitab ta.
Eve Klävin toob näiteks kõige kummalisema Hamza Lafi üles nopitud sõna «pläraläraleenu». Selle sai ta selgeks oma kaasa abil. Kohe oskab Lafi sellega sõnaga ka lause moodustada: «Ma tahan vaadata televiisorit. Sa oled nii pläraläraleenu. Jää vait! Ole tasa!»
Puidualuseid meisterdav tuneeslane Saifallah Khemila (35), omadele Saif, on kursusel vabakuulaja. Alles kaks aastat tagasi läbis ta kolm korda mahukama keelekursuse.
Keeleõppe puhul peab kunagi B-1 taseme eksami läbimisest (üks eeldus kodakondsuse saamisel) unistav Khemila kõige raskemaks sõnalõppudega täppi panekut. «Kui ma siinsete inimestega räägin, siis proovin ikka eesti keelt kasutada. Kui me ei saa üksteisest aru, siis lülitume ümber inglise keelele,» ütleb ta. «Mängin kohalikega jalgpalli, sealgi räägitakse minuga eesti keeles, vaid osa noori suhtleb inglise keeles.»
Eesti keele lemmiksõna on Lafil «õudne» ja Khemilal «ilus». Mõlemad tuneeslased ütlevad, et räägivad inglise, prantsuse, vene, itaalia, araabia (Tuneesias räägitakse teatud dialekti – toim) keelt. Kuula ja imesta!
Kõigil on suheldes kiire
Kolmest mehest vanim on inglane Alan Allton (50). Ta on Euroopas veoautorooli keeranud, kümmekond aastat tagasi rahulikuma elukeskkonna otsinguil Järvamaale kolinud, mõni aasta tõstukijuhina töötanud, kuid nüüd tegutseb elukaaslase vanemate talus.
Kuigi see on algtaseme kursus, pole keeleõpe Alan Alltoni meelest sugugi lihtne. Vähemalt mitte temale. «Õppimiseks on aega vähe, kuid õpe ise on keeruline,» ütleb mees, kes pole ise kunagi varem pidanud ühtegi võõrkeelt õppima. «Ma ei räägi eesti keelt hästi, aga kui minuga räägitakse aeglaselt, siis katsun aru saada. Kui mulle näidatakse lauseid, siis tuvastan võtmesõnad ja nende järgi katsun sisust aru saada.»
Seda Alltoni oskust kiidab ka õpetaja Eve Klävin. «Arusaamise puhul pole asi alati mitte kiiruses. Keeleõppes valin välja lihtsad sõnad ja laused, kuid tavavestluses kiputakse palju kasutama ka sünonüüme või kõnekäände ning sellest on välismaalastel raske aru saada,» selgitab ta.
Allton harjutab eesti keelt oma tütardega, kuid märgib, et tihti pole see just kõige õigem viis. Lapsed õpetavad talle lastekeelt, mida täiskasvanutega suhtluses oleks narr kasutada. Nii teab ta näiteks, et jalanõud võivad olla nii papud kui ka kingad.
Ka on Allton oma siinoleku aja jooksul avastanud, et eestlased ei taha talle anda aega sõnu ja lauseid moodustada, vaid lülituvad kohe inglise peale. Pole vahet, kas ta ostab pitsat või tellib traktorile varuosi. «Kõigil on kiire ja inglise keel on paljudele mugavam viis suhtlemiseks,» lausub ta. «Samamoodi oli veoautojuhi aegadel. Sõitsin Prantsusmaale ja nad kõik rääkisid inglise keelt. Sama kordus Hollandis ja oleks kordunud ka Eestis. Kusjuures mulle pakuti rahvusvaheliste vedude juhina tööd ka siin, kuid üks peatingimus oli inglise keele oskus. Miks on see nii? Selgitage seda mulle!»
Eestis keelt tahab Allton õppida seetõttu, et Eesti on tema uus kodumaa. «Siin on elu rahulikum, stressi on vähem kui Inglismaal,» selgitab ta. «Meil on lapsed ja ma soovin neile samasugust lapsepõlve, nagu mul kunagi oli. Piisas sellest, kui avasid kodumaja ukse ja said kohe mängima minna. Suurbritannias meil sellist vabadust enam ei ole, on palju kurjade kavatsustega inimesi. Praegu on meie kodukülas nii, et lapsed võtava koera ühes ja lähevad välja – nende mängumaa on enam kui 20 hektarit.»
Alan Allton ei välista, et ta läbib sama kursuse uuesti. «Vahepeal mõtlen läbi, mida ma senise õppe ajal õppisin, ja püüan seda ka kasutada,» lisab ta.
Eve Klävin sõnab, et keeleõppe puhul sõltub väga palju õppija motivatsioonist ja lisaõppest. Need, kes tahavad keelt õppida, nendele on õppematerjalid kuni kesktasemeni ühe arvutikliki kaugusel.
Olenevalt õppijate tasemest püüab tema leida õpetamisel kuldse kesktee. Keeleõpe algab tavaliselt kahes keeles samasuguste sõnade otsimisest.
Hea näide on Klävini meelest Hamza Lafi, kes üllatab teda kogu aeg uute sõnadega. «Ei piisa vaid õpikuga tundides istumisest, tuleb käia ringi, silmad-kõrvad lahti. Tuleb tahta ja julgeda eesti keeles rääkida,» ütleb ta.
Eesti keele õppimist Klävini meelest ühelgi välismaalasel karta ei tasuks. «Tänapäeva õpikud on väga head,» lausub ta. «Eesti keeles on muidugi raske see, et kui muus keeles piisab sõnade selgeks õppimisest, siis meil ilma kääneteta ei saa. Muidu ei räägi inimene õigesti.»
Seda, et välismaalaste temaatika kütab siinses ühiskonnas endiselt kirgi, on omal nahal tunda saanud ka Saifallah Khemila. Esmamulje põhjal tehti inimese kohta lõplikke järeldusi nii ennevanasti kui tehakse ka praegu.
Räägid araabia keelt ja oled tõmmumat sorti tegelane? Selge, terrorist!
Räägid araabia keelt, oled välimuselt tõmmum, oled moslem? Sellisest inimesest hoiame eemale.
Keeleõppes sellistele eelarvamustele ruumi ei ole. Eve Klävin kinnitab, et Saifallah on üks meeldivamaid inimesi, keda ta on kunagi kohanud. «Me õpime koos keelt, paratamatult saame üksteise eludest ka rohkem teada. Nii teavad mu õpilased, et mul suri suvel isa ja et mu poeg elab pealinnas. Korrashoidmist vajav maja on aga suur,» ütleb ta. «Kohe pakuti mulle abi. See on nende meelest loomulik. Alan vaatab alati mu auto üle ja annab märku, kui rehvid on tühjad või mõni tuli ei põle.»
Selline välismaalastele mõeldud keeleõpe algas Paides Hillar Hanssoo põhikoolis septembris ja sai läbi detsembri keskpaigas. Kokku said õppurid kolmel päeval nädalas kolmeks tunniks. Kursuse maht oli sada tundi. Keelt õpiti A-1 tasemel.
Kursusi leiab teisigi
Eve Klävin meenutab, et kaks aastat tagasi Järvamaa kutsehariduskeskuse ja töötukassa Järvamaa osakonna koostöös korraldatud 300tunnisele keelekursusele sattus hoopis teistsugune seltskond keeleõppijaid. Seal oli ameeriklane, lätlane, kreeklane ja tuneeslane. «Toona oli tunde rohkem ja mitu õpilast ise keeleõpetajad – inimese eelnev keeletaust määrab päris palju,» lausub ta.
Eve Klävini meelest on keelehuviliste välimaalastega kokku puutuda väga huvitav. See on omamoodi kultuurivahtusprogramm. Jah, õpitakse küll keelt, kuid räägitakse ka teistel teemadel, eri maade traditsioonidest, näiteks toidust. «Eelmisel kursusel kerkis üles teema, kes peaks restoranis õhtusöögi kinni maksma, kas mees või naine,» meenutab ta. «Kreeklane ütles, et kui naine tema eest maksaks, siis oleks nende vahel kõik läbi. Kui tal raha ei oleks, siis peaks naine selle talle salaja kasvõi laua alt ulatama. Ameerika tüdruk rõhutas, et igaüks maksab enda eest. Lihtne näide, aga tuli hästi välja, kuivõrd erinevad me tegelikult olla võime.»
Klävin õpetab eesti keelt nii koolitundides lastele kui vene ja inglise keele alusel ka täiendõppena välismaalastele. Nooremate huviliste seas annavad tooni Ukrainast tulnud tööliste lapsed, kuid eratunnist võib leida ka näiteks ühe valgevenelanna. Õpetatavaid on kokku mõnikümmend.
Kutsehariduskeskus koolitab keelehuvilisi mitmeti
Järvamaa kutsehariduskeskuse (JKHK) täienduskoolitusest on käimas veel üks keelekoolitus: eesti keele A1 taseme algkoolitus vene keele alusel, esimene moodul 80 tundi.
Õppetöö algas 5. novembril ja see on kaks korda nädalas teisipäeviti ja neljapäeviti. Õppijaid on neli. Neist kolme toetab töötukassa Järvamaa osakond ja ühe kulud katab tööandja. Õppetöö jätkub tänavu.
Koostöös Järvamaa haiglaga koolitas keskus eelmisel aastal ka haigla inimesi. Nad õppisid tööalast inglise ja vene keelt. Koolitustoetus tuli ESFi programmist «Täiskasvanuhariduse edendamine ja õppimisvõimaluste avardamine».
Eelmisel kevadel oli koostöös Eesti Pagariga 80tunnine eesti keele A1 taseme algkoolitus vene keele aluse. Osales üheksa ettevõttes töötavat ukrainlast. Koolitustoetus tuli Eesti Pagarilt ja töötukassa Järvamaa osakonnalt.
Kevadel on tulemas tööalase inglise keele koolitus ettevõtte Saint-Gobain Glass Estonia SE Mäo tellimusel. Mäo klaasitehase inimestele on inglise keelt õpetatud 2018. aastal. Koolituskulud katab fettevõte.
Allikas: JKHK koolitusjuht Gärt Oselin
/nginx/o/2016/01/20/4890105t1hea1c.jpg)