Aastatega on Imavere memmel Vaike Nilbil sahtlisse kogunenud neli kaustikutäit kodukandist ja selle inimestest rääkivaid laulusõnu ja luuletusi. Tulevikus saavad huvilised neid raamatust lugeda.
Külalauliku looming saab raamatuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes seda teab, kuis kõik see algas?
Töömees küsis, kuid esimees salgas...
Need olid esimesed värsiread, mis Vaike Nilp 1991. aasta kevadel, kolhooside lagunemise ajal, kaustikusse kirja pani. Laulus on talletatud ka esimesed Imavere kandi eraettevõtted ja nende tegevus.
Et väärt kodulooline materjal – küla ajaloost, inimestest ja nende tegemistest rääkivad laulud – kaotsi ei läheks, otsustas valla sotsiaalnõunik Ada Nõmmküla need kokku korjata ja trükki anda.
Tänaseks on Nilp 16 oma laulu linti laulnud ja Võhma gümnaasiumi muusikaõpetaja Mait Reimann on need kuulmise järgi noodistanud.
Kohalikest inimestest pole vist kedagi, kes laulumemme Vaiket ei teaks, sest lugulaule on tal sündinud pea igaks valla sündmuseks ning aastapäevaks, kihelkonnapäevadel ja tuttavate sünnipäevadel on ta need alati ka julgelt ette kandnud.
«Laulud sünnivad iseenesest, vahel tuleb aias kõndides mingi viisijupp pähe ja hakkab kummitama, vahel jälle mõni sõna või lause. Toas panen need kohe kirja. Mõnikord läheb aega, enne kui järgmine jupp tuleb, aga vahel tuleb kohe terve laul jutiga välja,» selgitab ta.
Kel juubelile minek, on ikka Vaike juurest läbi astunud ja juubilari iseloomustavat salmi palunud, põhjendusega, et «sul ikka midagi lõikab». Nii ongi ühte kaustikusse kokku kogunenud «Elvele», «Endlile», «Ruth 40», «Sepa Vellole», «Marjule 25. juubeliks» ja hulgaliselt teisi nimelisi salme.
Tellimise peale ei taha laulud aga väga hästi välja tulla, nendib Vaike. «Ei tule nii, et istun laua taha ja muudkui kirjutan. Olen proovinud!» kinnitab ta.
Paljudes lauludes meenutab Vaike oma lapsepõlvekodu, ema ja isa. Kõige kuulsamaks on saanud aga tema valss «On Imaveres minu kodu», sellele lõi tantsujuht Milvi Nõmmik tantsuseade ja peale Imavere memmede rühma tantsib seda ka nende sõprusrühm Põlvas.
Et septembris 77. sünnipäeva tähistava Vaike silmad enam nii head pole, et käsitööd teha, on laulud saanud talle aina tähtsamaks. «Kui närv mustaks läheb, panen plaadimängija käima ja laulan kaasa,» tunnistab ta.
Kui väljas vihma sajab, võtab ta vahel ka oma kaustikud välja ja loeb neid. «Eks nad sellised lihtsad ja rahvalaulu moodi ole, mul pole ju haridustki!» ütleb ta oma laulude kohta.
Nende lihtsate lugude koduloolist väärtust nägid aga ka Euroopa Liidu raha jagajad: et laulud lindistatud ja noodistatud saaks, sai Ada Nõmmküla kirjutatud kavand Leader-programmist toetust. Nüüd kirjutab ta uut projekti, et kogutud materjal pealkirja all «Vaike laulud» ka trükituna välja anda.
Autoril endal pole selle vastu midagi. «No tore muidugi, lapselastel hea lugeda!» arvab ta.
Väljavõte Vaike Nilbi mälestustest:
Kadaka talu on minu sünnikodu, kus elasin 1959. aastani. Lapsepõlveaastad, kui seal elasid ka ema ja isa, olid 1935–1945, kümme aastat. 1945 isa arreteeriti ja saadeti Siberisse /.../
Ema talitada oli ka suur pull. Hommikul viidi ta ketiga välja sööma, õhtul toodi lauta tagasi. Nii ka sel õnnetul päeval, 23. oktoobril. Rõngas oli pullil küll ninas, aga see läks välja viies nina küljest lahti ja pull läks emale kallale, lükkas ta maha ja lõi sarved külge. Vigur Oskar jooksis appi, tõi ema tuppa, aga pull jäi õue lahti. Siis polnud telefoni, Lassi talus oli Kungla kolhoosi kontor, sealt kutsuti arst. See tuli kohale veoautoga, kaks suurt hundikoera kaasas. Pull käis algul ümber auto ja keegi ei saanud sealt väljagi, aga kui koerad talle kallale pääsesid, jooksis ta koerte eest metsa.
Seal sai julge naine Alviine Sagar keti pullile kaela ja koerte saatel toodi ta lauta ning pandi mitme ketiga kinni, paari päeva pärast viidi lihakombinaati.
Ema viidi vahepeal Tartusse, kuid sinna ta kahjuks eluga ei jõudnudki.
Jäime me lapsed maha, mina 17aastane ja õde 10aastane, lisaks 81aastane vanaisa. Aga edasi tuli elada. Minul oli Imaveres 7 klassi lõpetatud, tahtsin minna edasi õppima Suure-Jaani, aga see mõte jäi mõtteks. Vanaisa oli vana, jõudumööda aitas, vähemalt mõne õpetliku sõnagagi...