Sõnad seovad tundeid

Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Küllike Veede armastab sõnu ja sõnad armastavad teda. Küllikese tekstidesse vormitud sõnad tekitavad emotsioone. Seekord rääkisime Küllikesega sõnadest, mis tekitavad emotsioone temas endas.

Küllike KIRJUTAB kiiresti ja hästi. Kohe nii hästi, et tema raadiokuuldemängude stsenaariumid leidsid tunnustust Eesti ringhäälingumuuseumi kuuldemänguvõistlusel. (Kuuldemäng esilinastub Raadioteatris 16. juunil
Lühinäidend «Puudutamata» pälvis aga möödunud aastal Eesti Teatri Agentuuri eripreemia ja Kalju Orro tegi sellest kuuldemängu, mis on kohe-kohe valmimas. Eile käis Küllike seda pealinnas üle kuulamas ja autorina arvamust avaldamas.

See oli nii kena, kuidas Kalju Orro (Tallinna Linnateatri näitleja – toim) minuga suhtles ja mind innustas. Suurepärane tunne jäi sellest koostööst. Tegelikult läks sisse väga palju tema mõtteid. Need on lihtsalt nii kihvtid mõtted, et ma ei oleks ilmaski nende peale tulnud.
Mind inspireerib, kui mul kästakse midagi teha. Kui Tiit (Alburahva Teatri juht, lavastaja ja näitleja Tiit Tammleht – toim) käskis näidendit kirjutama hakata, siis ma kohe inspireerusin.
Palve reeglina ei inspireeri. Kuupäev peab ees olema. Pool aastat pole ma mitte midagi kirjutanud, aga valmistun näidendit kirjutama. Seda on vaja juuni keskpaigaks. Kõige tähtsam on pealkiri, see on mul olemas.
Olin nelja-aastane, kui vanaema kirjutas üles ühe minu luuletuse. Istusin õunapuu all ja laulsin, et «kuidas laulda võidu, kui ei ole Guidot, Guidoga käin ringi ma, muidu olla ma ei saa, heia-hopsassaa, kuidas Guido siia saab?»
See oli minu elu esimene luuletus, kusjuures meie tutvusringkonnas ei olnud ühtegi Guidot. Pärast ma ei kirjutanud enne, kui neljandas klassis. Mingi aeg otsustasime naabrilastega, et teeme bändi, ja siis kirjutasin hulgaliselt laulusõnu. Õnneks me seda bändi kunagi ei teinud (pugistab naerda).
Muinasjutte kirjutades sattusin alguses oma loomingust vaimustusse, aga paari kuu pärast hakkasin üle lugema. No on ikka segane sonimine küll! Siis läks hoog üle.
Pole ka sellist seltskonda, kes väga peale käiks. Eelmisel aastal oli üks lahe klass, kellega ei läinud mööda ühtki tundi, kus ma poleks muinasjuttu rääkinud. See oli nagu preemia, et kui nad teevad töö ära, jutustan neile muinasjutu.
Kirjutasin igal nädalal, vahepeal lausa iga päev ühe muinasjutu. Mõtlesin, et kodustan nüüd endale järgmise klassi, aga nemad on nõus töö ära tegema, kui ma muinasjuttu ei räägi.
Minu lugudes on palju päris elu sees. Olen sellist elu elanud. Mõned asjad tuleb lihtsalt endast välja kirjutada, sest nii saab neist lahti paremini, kui rääkides.

Küllike vastab kõikidele meeste stereotüüpsetele kirjeldustele teemal «Naised ja AUTOD». Ta isegi arvab, et tema sõidustiil on kaugelt ära tuntav.

Olen katsunud oma juhtimisoskusega meeste meele järele olla. Selleks on ka võimalusi avanenud. Näiteks tänavu talvel. Telefon oli tühi, mõtlesin, et töö juurde jõudes panen laadima. Valmistusin selleks korralikult: laadija oli kotis, sõbranna ka kaasas, kes meeles peaks.
Siis sõitsin kraavi. Ikka korralikult. Ukerdasin sõbrannaga kuidagi tee peale, tuli üks auto ja sain kaaslase sinna sokutada. Koos tema telefoniga, et ei oleks mingit lootust abi tellida. Usun siiani, et just miniseelik oli see, mis päästis. Ühistu traktor muidugi ka.

Küllike tegeleb paljude asjadega korraga. Ütleb, et VAIMUSTUB. Erinevalt paljudest teistest ei ole see mingi kiiresti mööduv tuhin, vaid vaimustumist iseloomustab süvitsi minek.

Mulle meeldib giidindus ja käisin just Estriga (Albus elav linnu- ja taimetark Ester Valdvee – toim) hommikuti linde kuulamas.
Tõsiselt piinlik, sest pärast kolmetunnist koolitust koju jõudes on hoopis teistsugused dialektid. Need linnud ei valda üldse seda laulu, mida kuulsin seitse kilomeetrit eemal Jänedal, aga vaimustun neist endiselt.
Umbes kuu aega tagasi käisin ühe seltskonnaga rabas. Võimalik, et kuulsin ära tedremängu, aga vaikisin selle maha. Ehk nad ei tulnud selle peale, et see madal plõksumine oli linnu häälitsus. Ei julgenud seda jutuks võtta, võib-olla keegi käivitas hoopis autot või midagi.
Mulle meeldib tundide kaupa metsas kolada, eriti kui saab kellegi kaasa võtta, sest üksi eksin kergesti ära. Käisin abikaasa töökaaslastega kunagi Valgehobusemäe taga kõndimas ja juhtus olema aasta, mil rada ümber tõsteti. Järsku kadusid märgid ära.
Oskasin gruppi suurepäraselt rahustada, kuigi mul polnud meie asukohast õrna aimugi. Tulime üsna elegantselt metsast välja ja peaaegu õiges kohas. Ei teagi, kuidas. See polnud küll kuidagi minu teene.
Käisime sama grupiga ka Kodru rabas. Kui küsiti, kas keset raba ka sookail kasvab, ütlesin, et ei-ei, see jääb ikka sinna kaugemale ääre poole. «Kas nagu siin?» uuriti ja osutati sookailule teisel pool laudteed. See oligi vähemalt meeter maad eemal!
Mulle on iseloomulik, et sõnad lähevad suus segamini ja metsas kõneldes pole võimatu, et räägin tupp-villpea asemel tups-rohtliiliast või millestki sellisest. Ma ei tee seda meelega, lihtsalt juhtub.
Praegu on peal näiteringivaimustus. Lavastada proovisin ka, aga olen selles täielik äpu. Aimasin, et ega seal midagi põnevat ole, ainult üks suur vastutus, aga lootsin ikka, et on lihtsam.
Ma ei arva, et olen mingi vinge näitleja või näitekirjanik. Arvan, et olen lihtsalt üks vahva sõber seal seltskonnas.

Küllikesele meeldib ROHELINE värv. Mitte ainult rohelised riided, vaid rohelised nõud, roheline toit ja ka rohelised triibud juustes. Seekord on need ka rohelised välja tulnud. Iga kord ei õnnestu.

Kunagi meeldis mulle väga hoopis särav helesinine. Rohelist hakkasin märkama siis, kui läksin üheksandas klassis Tarvanpäässe tantsima.
Maie Oraval oli kirgasroheline riietus. Minu meelest olid tal väga ilusad riided, silmad olid ka suured ja rohelised. Tema ütles, et ei tea värvidest eriti midagi, aga et tal on rohelised silmad, siis roheline peab ju talle sobima.
Mõtlesin, et minul on ju ka rohelised silmad. Sealt hakkas niimoodi minema, et kui oli valida, valisin rohelise. Mul ükskõik, mis värvi asjad on, peaasi, et rohelised.
Ükskord sorteerisin riidekappe ja avastasin, et olen rohelise nakkuse ka lastele pärandanud. Teine kord läks sõbranna kaltsukasse ja vaatas, et see asi on ilus roheline ja üks teine asi veel ja siis tabas end mõttelt, et oot, miks tema seda vaatab, talle ju roheline ei meeldi.

Päevasel ajal kohtab Küllikest peamiselt lasteaias. Nii Ahula lasteaias-algkoolis kui ka Albu laste mängutoas, kus ta töötab logopeedina. LASTE seas on ta populaarne ja oodatud.

Ma ei mõelnud kunagi, et võiksin hakata lastega tegelema. Mitte sellepärast, et ma lapsi ei armasta... (pöördub kõrval istuva tütre poole ja patsutab ta põlve: «Ma armastan sind, ma ei ole seda sulle kunagi öelnud, aga ma armastan sind!»)
Sattusin kooli sellepärast, et mingil hommikul kuulsin horoskoobist: Kalade tähtkuju kas jõuab väga kaugele või lõpetab nõudepesijana. Mina töötasingi sel ajal nõudepesijana ega tahtnud veel surra. Võimalusi on alati avanenud rohkem, kui oodata oskan. Olen üsna alalhoidlik inimene, ei tahaks hüpata langevarjuga või benjit, aga kui kästakse, teen ära. Hirm oleks muidugi.

Kui tütar Ade läheb ostma järgmisi suhkrukringleid, ütleb Küllike: «Sa ei taha teada, mida ta kõike täna juba söönud on. Tal on vaja ujumisriided parajaks saada, nad lähevad Jurmalasse ja sõiduni on väga vähe aega jäänud.»

ALBURAHVA TEATER ARVAB

Tegemist on inimesega, kellega kogu aeg midagi juhtub. Tema tegemistest saaks seriaali vändata. Küllike  – see on rohkem omadussõna. Vaatamata tema ettearvamatusele, võib temaga julgelt luurele minna, või matkale. Kaardi ja kompassi peab muidugi ise kaasa võtma, linnulaul võib matkajuhi tähelepanu pisut hajutada.
Et Alburahva Teatri koduleht on Küllikese näputöö, tasub tema juuresolekul olla kuss, muidu pistab blogisse. Kirjanduslik keelekasutus on tal õudne, tema kirjutatud näidendeid peaks kasutama kõnetehnika koolitustel, samas mängida seda materjali on nauditav.
Oma sõpradele elab kaasa kõikjal ja kõiges. Ei talu individualismi ega isekust. Lauslollust samuti mitte. Küllike on inimene, kellele ei saa ütelda ei. Oleme õnnelikud, et meil on selline sõber!

Maarja Liiv, Aire Pitk, Merike Kernu, Mare Kabel, Leo Valdvee, Erko Elmik, Kalev Lusmägi, Rene Tammleht, Tiit Tammleht.