Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/17/5055521t1h8a9a.jpg)
/nginx/o/2012/12/07/1474184t1h1eb8.jpg)
«See on see toigastega maja ja see mees, kes veab traate,» iseloomustavad August Pärna kohalikud. «Kellegagi ta vist peab sidet jah,» nõustuvad nad, kui täpsustama hakata. Päris kindel pole keegi.
Tuisune talvehommik Kareda külas. Tööealised on juba tööle tõtanud, teised ei taha sellise ilmaga koeragi õue saata.
Ühe kalifornlase järgi nime saanud Chuck Marshall istub Mätliku talu köögiakna all ja vaatab lendlevaid lumepahmakaid. Ukse taga kobistavat võõrast kuuldes teeb kõva häält.
Peremees August Pärn teeb pliidi alla tuld ja annab poolde reide ulatuvale roostekarvalisele Chuckile leebe, kuid kindla käskluse rahuneda. «Ole nüüd sina tasa!»
Peremehe hommikuse õuetiiru jäljed on lumme haihtumas. Selgesti paistab kümmekond toigast, millest pikemad on lausa 20meetrised.
Need «toikad» on raadiomastid, mis aitavad kauasel raadioamatööril maailmaga sidet pidada.
August Pärn ei arva, et tema õuel oleks midagi märkimisväärset. Soovitab hoopis minna Jõgevamaale, kus elab ja tegutseb Eesti raadioamatööride paremikku kuuluv Tõnno Vähk. «Vat temal on antennid!» ütleb ta imetlusega hääles.
Pärna teada maksnud üks nendest lausa miljon krooni. Vanahärra vangutab pead. «Tal ei paista päike ka nendest antennidest läbi,» meenutab ta külaskäiku Vähi juurde.
See, et raadioamatöörlus on elulaad, vastab tõele ka August Pärna puhul. «Mul oleks olnud võimalus 1990ndatel kinnisvaraäriga tegeleda, aga see oli tollal ohtlik. Vene kante oli liiga palju ja nendele ei tohtinud jalgu jääda.»
Ajal, kui Eesti taasiseseisvus, oli Pärn hoopis Poolas komandeeringus. Naastes oli probleeme üle piiri saamisega. «Igasuguseid tšekiste oli seal,» ütleb ta, kuid ei soostu pikemalt rääkima.
Kareda küla talukoha ostis Pärn kümmekond aastat tagasi ja on seda nüüd jõudumööda kõpitsenud.
Eestoas ei reeda miski raadioamatööri elukohta. Kogu atribuutika mahub ära tagatoa kahele kirjutuslauale.
Kõik on nagu filmis. Isevalmistatud alaldi annab voolu saatjale-vastuvõtjale, nurgas ootab parandamist Abraham Lincolni portree, mille lõuendil on noaaugud. «Poisid Kullos lõhkusid, ma ei lubanud ära visata, teen selle korda,» selgitab ta.
Ameerika asub tagatoas
Laual on sadu avioümbrikke, peal margid ja postitemplid maailma eri riikidest ning kindla tähe- ja numbrikombinatsiooniga kaardid.
Pärn ei oska öelda, palju tal neid on, aga arvab, et kümneid tuhandeid. «Need on QSL-kaardid,» täpsustab ta. Sahtlis ootavad järge vastamata kaardid.
Kutsungitele kirjalikult vastamine on ainus tõend sellest, kuidas ja kellega ta on ühenduses olnud. Kaardil on kutsungi kood, märkida tuleb ka ühenduse kuupäev, signaali tugevus ja loetavus. August Pärn ütleb, et tegemist on üsna kuluka hobiga. «Kaardi saatmine Itaaliast Eestisse maksab 60 eurosenti, aga meilt Itaaliasse üks euro,» ütleb ta ja on Eesti Posti peale kuri.
95 protsenti huvilistest kasutab pealinna QSL-klubi teenust, kuid sel moel vastuse saatmine võib võtta aega. Nii eelistab Pärn vastuseid ise laiali saata. Ta järgib kena kommet panna ümbrikule ilusaid Eesti marke.
Eesti raadioamatööridega suhtlemiseks on parim võimalus laupäevahommikune «ümarlaud». Õhtupoole lähilevik kaob, teab Pärn öelda.
Taustaks kostavad piiksud, sirinad, sahinad. August Pärn krutib ette sageduse 7165.90. Kriginate sekka hakkab kostma ingliskeelset juttu. «Ah, see on selline igapäevasuhtlus. Vanad sõbrad,» ütleb Pärn käega rehmates.
Veidi aja pärast paneb siiski mikrofoniga klapid pähe. Kuuldel on belglane Roger. August suhtleb temaga selges puhta aktsendiga inglise keeles.
Kutsungid vahetatud, pärib August ilma järele. «Meil on siin pluss viis kraadi ja nädalavahetuseks lubatakse lund. Tundub, et talv läheneb,» vastab belglane.
«Kesk-Eestis oli väike lumetorm ja lund lubatakse juurdegi,» vastab August.
«Oled siis talveks valmis?»
«Jah, ikka. Kuidas teil, kõik rahulik?»
Selgus, et muutlikud ilmaolud ähvardasid Belgiat elektrikatkestusega, kuid halvim jäi saabumata. Mehed vahetavad veel mõne lause raadioside kohta ning lõpetavad siis vestluse. August vahetab kanali nuppu. Enne kui ta hääle maha keerab, kostab eetrist veel itaaliakeelne «ciao-ciao!».
Amatöör kiidab levi puhtust. Linnas olevat palju segajaid, mis panevad aparatuuri vilistama ja takistavad suhtlemist. Kuigi päikese aktiivsus on madalavõitu ja kahandab levi kvaliteeti veidi, on raadiovestlused siiski selgemad kui nii mõnigi mobiiliga peetud kõnelus.
Paarkümmend aastat tagasi kasutas ameeriklasest misjonär Larry August Pärna abi kodustega suhtlemiseks ja oma missiooni korraldamisel.
Telefoniside oli toona kallis, interneti levik polnud hea, aga Kullos asunud raadioaparaadiga võis rääkida tunde.
Teismelisena leitud
kutsumus
August Pärn kasvas üles Sossi agulis majas number seitse. Maju ümbritsenud rohelus pakkus küll omajagu tegevust, aga poisi hing igatses midagi muud. Kunagise pioneeride palee ringidest paelus enim raadioring. Aasta oli siis 1962.
Oma rolli mängis ka tolleaegne propagandamasin, mille infoga polnud midagi peale hakata. «Siis oli meil ju see iron curtain ehk raudne eesriie,» selgitab Pärn.
Ingliskeelsed fraasid on Pärna kõnes sagedased. Tema aktsendis puudub eestlasele omane puisus või liigne magusus.
Raadioamatöörlusega tegelemise jooksul on kogunenud palju teadmisi. Lisaks inglise keelele oskab Pärn hispaania ja saksa keelt. Keeleoskus on raadioamatöörile oluline, samas on see võimalus keeli õppida või oskust täiendada.
Väga põnevaks peab mees ekspeditsioone, kus amatöörid varustuse üles panevad ja seadmed paika sätivad. Nii on käidud Mohni, Prangli ja Aegna saarel, aga ka mujal maailmas. Kodusest saatjast on saanud Pärn kätte ühenduse Peeter I saare ja ka Antarktikaga.
Kohtadest olulisemaks peab Pärn siiski leitud sõpru ja külaskäike nende juurde. Nii on August käinud korduvalt USAs, võistlused on viinud teda ka Kambodžasse, Vietnami ja Iisraeli.
Õpilasi on Pärnal olnud palju ja mõni neist ka üsna edukas. Eriti kahju on tal Jaagu-nimelisest mehest, kes oli väga andekas, kuid ei suutnud alkoholi küüsist pääseda. Ei aidanud abielu hispaanlannaga ega uus elukoht. «Tal hakkas pärast baarist väljatulekut kohe halb,» kahjatseb Pärn. Tema andmeil surigi neljakümnendates mees viinasurma.
Laste õpetamist peab Pärn omamoodi elutööks. Praegu, pensionil olles, ta enam õpilasringi juhendada ei võtaks.
Aeg-ajalt huvilised siiski tema juurde satuvad. Nad saavad teada, et kui Eestis tõuseb päike, tasub ühendust otsida Jaapani või Vaikse ookeani saartega. Pärastlõunal on jälle levi parem Ameerika ja Hispaania suunas.
Pärn on veidi mures, kuidas tormi lõhutud mast jälle püsti saada. Väga tänulik on ta ettevõttele Peetri Põld ja Piim, kes rendib talle sellistes olukordades tõstukit. «Amatöörid remondivad antenne ikka tuisu ja tormiga,» ütleb ta muheldes. Kevadest sügiseni pole aega, siis võtavad kogu aja ja hoolitsuse aiamaa ja kartulid.
Chuck Marshall paneb pea Augusti sülle ja tõmbab keelega üle mõttesse vajunud peremehe käe.
August Pärn
raadioamatöör
Sündinud 17. juulil 1947.
Abielus, kolme lapse isa.
Aastail 1972–2007 juhendas Tallinnas raadioamatööride ringi.
Kutsung ES3AX.
KOMMENTAAR
Tõnu Taal
Esna küla elanik
Juba aastaid tagasi Kareda külas Mätliku talumaadel traatidega omavahel ühendatud mastirivi märgates sain aru, et külas toimetab raadioamatöör. Lühilaineantenn oli suunatud läände…
Haprad mastid kippusid ikka tormituultes murduma ja nii nägin aeg-ajalt nende peremeest mastirägastikus tegutsemas.
Augustiga tutvudes mõistsin, et tegemist on tõelise oma ala fanaatikuga. Hiljuti vesteldes selgus, et kui ma 1965. aastal Tallinnas Ujula tänava pioneeride palees raadioringis käima hakkasin, tegeles tema kõrvalruumis raadioamatöörina.
Minu ringijuhendaja Gustav Kleemeier oli meie ühine tuttav. Asendamatu abikäsi on August olnud ka Esna vana vallamaja renoveerimise juures.