Koolile jätkub tänutunnet ka kauge aja tagant

Foto: Järvamaa muuseumi kogu

Paide gümnaasiumi 105. aastapäeva eel meenutab kooliaega 1952. aastal kooli lõpetanud 28. lennu vilistlane Ago Vilo.

«Oi, aegu ammuseid!» – see vana viis hakkas keerlema peas, kui reastasin mälutükke lausa enneminevikust seoses Paide gümnaasiumi 105 aasta juubeliga. Hämmastusega avastasin, et eelmise pala edastasin samale Paide lehetoimetusele 62 ja poole aasta eest. Lausa jahmatav! Kuhu kõik need aastad jäänud on? Koole oli mul Paides kaks: algkool Tallinna ja Laia tänava nurgal, varsti uhke nimetusega mittetäielik keskkool, ja meie kool, see punane maja oma viimaste aastakümnete kurva saatusega.
 

Mõlemasse majja seadsid sakslased kohe sisse oma sõjaväehaigla, katustele panid suured punased ristid. Enne Tallinna langemist/vabastamist (soovija valib ise endale sobivama) jõudsid punakotkad ainult üks kord Paide kohale, heites küllalt suurest kõrgusest mõlema hoone pihta pomme. Algkooli sihtinu oli käpard, viskas mitukümmend meetrit mööda, seeeest keskooli oma aga kõrgest klassist: tabas täpselt hoone keskel katusel olnud punast risti. Üleloomulikel põhjustel - sõjas juhtub vahel ikka nii - haiglas keegi vigastada ei saanud, pomm lõhkes esimesel korrusel massiivsete kandepostide, õigemini lausa sammaste vahel, küll tappis aga aknast väljalennanud kild kooli valvesse teel olnud õpetaja, sealsamas maja ees. Kes minu teada oli Paide esimene sõjaohver. Kellest arusaadavatel põhjustel pärast, järjekordse «vabastamise» järel, sõnagi ei räägitud.