Läinud laupäeval kutsus Türi kammerkoor kokku kõik need, kes on kunagi kooris laulnud (neid on üle 70), muidu sõbrad, tuttavad ja lauluhuvilised ning pakkus (enne torti) suure sünnipäevakontserdi.
Kammerkooriaeg tõstis emotsioonid lakke
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koori ees said seista kõik neli dirigenti: Tiiu ja Kuldar Schüts, Virve Kaljula ja Ants Oidekivi.
Küsimusele, miks Türile 30 aastat tagasi üldse kammerkoor tekkis, leidis Tiiu Schüts mitu vastust. «Juhatasin toona Türi kultuurimajas naiskoori. Eks see oli osalt nooruse hullus, teisalt soov saavutada täiuslikku koorikõla, mida pakub segakoor, ja et saaks ise laulda,» selgitas ta.
Mõte küpses. Lõpuks loodi koor Türi EPT klubi juurde, kus tegutses juba meeskoor. «Tol ajal oli buum, kammerkoore loodi üle Eesti palju,» sõnas Schüts.
Algus oli raske. «Esimeses proovis oli neli meest. On üks pilt, kus meid on 11-12,» meenutas Schüts. «Esimene esinemine tuli ruttu. EPT süsteemis olid suured ülevaatused. Meil oli kavas täpselt nii palju laule, et võisime sinna minna.»
Tippvormis oli koor kammerkooride üle-eestilisteks konkurssideks, mis leidsid aset üle kahe aasta. Türi kammerkoor käis neist viiel. Pärnust toodi 2004. aastal koju teine koht.
Kuid pole head ilma halvata. «Konkurssideks olen teinud valikkoosseisu, see tekitas kooris vastuseisu,» lausus Schüts. «Tuleb tunnistada, et koor uuele tõusule viia, on vaja värskemaid hääli.»
Samas on püsiv seltskond andnud endast viimase kuue-seitsme aasta jooksul kõik ja saavad oma töö vilju ka nautida.
Näiteks sel laupäeval ja pühapäeval on Tallinnas Metodisti kirikus ja Tartus Peetri kirikus jõuluootuskontsert, kus koorid astuvad koos Tallinna kammerorkestriga üles nõudliku kavaga. «Tänu Eesti kammerkooride liidule, kes kontserdi korraldab, saab ka meie koorilaulja kätte tunde, kuidas on laulda suurteoseid,» ütles Schüts. «Üks kasutegur on veel: ühisproovis saavad lauljad teha tööd võimekate dirigentide käe all.»
Türi kammerkoor on perekeskne, siin on laulnud Kriisade, Kenkide, Oidekivide, Pindmaade pere, siiani laulavad Taubed ja Koidusted.
Schütside pere on üles kasvatanud viis poega. Ühes on Tiiu Schüts kindel – midagi pole vaja tegemata jätta, kui lapsi on palju. «Lõime kõiges, mida koor ette võttis, koos lastega kaasa, » sõnas ta.
Kammerkoor oli jõudnud just koolipoisiikka, kui Schütside perre sündis pesamuna Kuldar. Ema Tiiu tunnistab ausalt, et Kuldar teeb talle nüüd dirigendina silmad ette. «Mina teda sellele teele ei suunanud, vastupidi – ütlesin, et Eesti riigis pole koorijuhiamet kuigi väärtustatud,» lausus ta.
Schüts lisas, et Kuldarist on kasvanud see, kes ta on, suuresti tänu Kalevi poistekoorile ja Hirvo Survale, ansamblitele, laulmisele ja sõpradele.
See, et Kuldari õppejõud muusikaakadeemias on Ants Üleoja, on ema Tiiu meelest medali teine külg.
«Ah et kui meenutada mõnd eredat ja lõbusat hetke – oh, helde aeg, neid on kõik aastad täis!» ütles ta.
Kõige südamlikum oli tema meelest 2008. aasta emadepäeva kontsert Türi kultuurimajas, kus laval oli kolm põlve: meie koorilauljad, nende lapsed ja lapselapsed. «Laulsime «Puu on puude kõrgune», mina Kuldariga üht salmi, teist Mikk Dede oma ema Edaga, kes laulab meie kooris,» lausus ta.
Koorilaulul pole praegu just kõige paremad ajad. Schüts meenutas, et oli aeg, kus Järvamaal oli tuhande elaniku kohta kõige rohkem koorilauljaid. Nüüd on õnn, et väikesed kohad hoiavad segakoorilaulul hinge sees.
See, kui kaua tema koori vedamist jätkab, olevat mitme tundmatuga võrrand. «Eesti bibliograafilises muusikaleksikonis on juba kirjas, et Tiiu Schüts juhatas Türi kammerkoori aastatel 1980–2005,» ütles Schüts. «Enne koori 25. sünnipäeva, kui andmeid küsiti, olin täiesti kindel, et panen ameti maha.»
Just siis lõpetas poeg Kuldar keskkooli ja sai sisse muusikaakadeemiasse. «Mõtlesin, et armas aeg – kui raske on noorel alustada. Andsin talle võimaluse,» ütles ta.
Siis tuli suvelavastus «Vargamäe kuningriik», kus koor ingleid mängis...Nii jõudiski Schüts koos lauljatega 30. verstapostini ja on oma koorile kooslauldud aastate eest tänulik. «Mõnel teisel dirigendil pole olnud sellist võimalust musitseerida, neil pole sellist koori,» tunnistas ta. «Kuid kui leidub vääriline jätkaja, annan koori talle üle.»
KOMMENTAAR
Ants Oidekivi
kümmekond aastat koori teine dirigent
Võtsin mingil ajahetkel endale liiga palju kohustusi: Järvamaa sümfoniettorkester, Türi puhkpilliorkester, kammerkoor – ei jäänud ühtegi vaba õhtut. Sain oma dirigeerimisoskuselt rooste pealt maha, aga pole pärast Türi kammerkoori eest lahkumist ka enam ühtegi koori juhatanud. Orkester on jäänud.
Koor oli tore seltskond, toredad reisid.
Näiteks 1990ndate keskpaigas käisime Norras Drøbakis. Meid pandi ööbima kooli võimlasse ja näidati ära ruumid, kuhu tohime minna, kuhu mitte. Seal oli meile toona veel tundmatu valvesignalisatsioon.
Rahulik väike Norra linn, küllap polnud pritsumeestelgi tihti põhjust oma autot käivitada.
Eks kadunud Väli Kalju läinud otsima, kus triikrauda stepslisse pista. Lõgistas üht ust, signa kohe tööle. Kõik olid hirmsasti ehmunud, kui päästjad kohale tormasid.
Teine päev – jälle tuttav hääl! Et majas oli palju rahvast, otsisid Paju Kaido ja Sergejevi Peeter vaiksemat pesemiskohta. Nii nad siis, üleni seebivahused, päästjatele koristaja ruumist duši alt vastu vaatasidki. Auruandur oli tööle hakanud!
Peeter (väike) Sergejev
ligi veerand sajandit koori kõige madalam hääl
Kuhu kõik ärkamisajal koori laulma ega kätt külge panema ei kutsutud! Kuhu kutsuti, sinna läksime: kive avama, talgutele, kirikuümbrusi koristama.
Kord sõitsime Hiiumaale laululaagrisse. Saar väike, jutt kostab kohe igale poole, et koor külas. Kutsuti matustele laulma. Läksimegi.
Teine kord sõitsime bussiga koju Mažeikiaist. Õhtu, videvik, tore seltskond – üks laul lõpeb, teine algab, ei anta aega hingegi tõmmata. Juba pime. Järsku – kuma, miski linn paistab. Silt ütleb – «Riga». Sõidame edasi, laulame...Jälle mingi kuma – Riga. Ja nii kolm korda järjest! Aga laule jätkus koduni välja. Imestan siiamaani, kust need kõik võeti?
Tiiu on kogu aeg meie elus sees olnud. Tema kodu on olnud nagu teine kodu ka koorile. Poeg Kuldar on kulda väärt, haruldane dirigent. Aga anname endale aru, et Kuldarile on suuremaid proovikive vaja. Meie oleme hobikoor või seltsing.
Peeter (suur) Kruusement
kaheksa aastat (alates 1986) koori bass
(väiksele Petsile täienduseks) Need olid Juhan Kokla ehk siis Hiiumaal tuntud vanavarakoguja Kokla Jussi matused, kus me laulsime.
Hiiumaal tegime veel sellise triki, et ostsime kaubamajast paari puhtaid sokke ja pakkisime teleri kasti. Küll siis teised mõistatasid, mida ostsime.
Minule andis kammerkooris laulmine unikaalse võimaluse osaleda laulvas revolutsioonis. Näiteks osalemine rattaretkel «Kuhu lähed, Virumaa?». Meil kõigil olid seljas triibulised särgid. Fantastiline, kuidas me sõitsime sisse kinnisesse linna Sillamäele, kõigil gaasimaskid ees ja võilillepärjad peas! Hirmu polnud, sest meid oli hirmus palju. Narvas oli kontsert, kus meilgi õnnestus üles astuda ja laulda «Hoia, Jumal, Eestit». Milline emotsionaalne kõrghetk!
Koorisõprus Karkkila kooriga (oli Türi kammerkoori õnnitlemas ka 30. sünnipäeval – toim) andis häid tuttavaid ja ühise jalgrattamatka seltskonna. Eks lauluhullusest sai alguse minu jalgrattahullus ja sealt edasi rulluisuhullus.
Olen tänulik kammerkoori sõpradele nende elus pakutud emotsioonide eest.