Türilt pärit Mari Meentalo (22) elus on muusika olnud alati tähtsal kohal ja kuigi ta õpib Eesti kunstiakadeemias urbanistikat, osaleb ta siiski «Eesti laulu» poolfinaalis looga «Unemati».
Loomealdis urbanist kasvas üles lauldes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgmisel laupäeval koos Jaan Tätte juunioriga võistlustulle astuv Mari lausus, et konkursil end proovile panna otsustasid nad vaid nalja pärast. «Uitmõtteid «Eesti laulul» osalemisest on meil olnud varemgi,» selgitab ta. «Et tänavu sai pala lõpliku vormi just õigel ajal, pidime selle ainult linti laulma ja telemajja viima.»
«Unemati» sõnad tulid Marile esmalt luuletusena, viis sündis hulk aega hiljem. Ühel unetul ja rahutul ööl läksid Mari mõtted omapäi uitama. Pliiats aina libises mööda paberit, kuni «Unemati» oligi lõpuks kirjas.
«Viis kujunes klaveri taga klimberdades, kusjuures esimene idee jäigi laulule lõplikuks,» lisab Mari.
Laulu esimene rida hirmutab
Mari meelest on nende võistluslugu ühe vaikiva-mässumeelse puberteetiku kavalalt ritta seatud sõnad lihtsal viisil. «Sõnadest saab hea tahtmise korral kõike välja lugeda,» ütles ta. «Eks see lugu räägi ikka armastusest ja igatsusest.»
Inimesed on «Unematisse» suhtunud erinevalt, vastumeelseid arvamusi on Mari lugenud ainult netikommentaaridest, muidu on rahvas hästi meelestatud.
Marile tundub sageli, et kuulajaid hirmutab just esimene rida, kus tütarlapsed kordavad tema lause «Unemati, Unemati, tule tuppa, paneme tatti,» viimast sõna. «See pole ju sugugi ropp tekst, vaid väljendab hoopis teiste sõnadega mõtet: mida sa jamad, anna mulle suud,» selgitab ta. «Aga kui kuulaja pärast esimest rida südamerabandust ei saa, on veel lootust.»
Mulle on räägitud, et väiksena laulsin rääkimise asemel käigupealt väljamõeldud viisiga sellest, mida parasjagu nägin või öelda tahtsin.
«Eesti laulul» kasutavad Jaan ja Mari nimesid Meister ja Mari, sest fraasi «Esinevad Jaan Tätte juunior ja Mari Meentalo» on välja öelda liialt lohisev.
Jaani on varemgi Meistriks kutsutud, seega tundus Meister ja Mari olevat lihtne ja loogiline lahend.
Jaan Tättega kohtus Mari Eesti etnolaagris (iga-aastane noorte pillimängu ja pärimusmuusika õppelaager – toim). «Saime sõpradeks, kuid juhtus nii, et sõbrad me olla ei osanud,» ütleb Mari. «Nüüd elame ja musitseerime koos.»
Mari ja Jaani koostöö muusikat tehes sujub. «Tavaliselt on laulud emma-kumma omad, kuid nii mina kui Jaan lisame teineteise lugudele väärtust,» selgitab Mari. «Anname osakese endast palasid arendades ja esitades, seega saavad neist meie mõlema lood.»
Samuti on valminud mõni pala, mille kohta nad ei oskagi täpselt öelda, kelle tehtud on sõnad või viis.
Mari sõnas, et kahjuks on enamik inimesi kuulnud nende repertuaarist vaid «Unematit», kuigi see pole sugugi ainuke lugu. «Seega pole meile seoses «Eesti lauluga» suuri pakkumisi tulnud,» tunnistas ta. «Ühele heategevuskontserdile oleme end küll lubanud, samas tahavad meid igal ajal kuulata sõbrad.»
Mari argipäevad kulgevad Eesti kunstiakadeemias urbanistikas (õpetus linnalistest protsessidest ja sellega seotud probleemidest – toim) magistrikraadi omandades. «Enamik minu tegemisi ongi sellega seotud,» lausub ta. «Õhtul lõõgastun musitseerides, kokates ja lugedes.»
Pärast Eesti maaülikoolis maastikuarhitektuuri erialal bakalaureusekraadi omandamist vajas Mari keskkonnavahetust. «Urbanistika tundus loomuliku jätkuna, sest soovisin tegeleda pigem linnaliste protsesside ja nendega seotud probleemidega,» selgitab ta. «Samuti näis kunstiakadeemia õhkkond mõnus.»
Türil kulgeb aeg teisiti
Mari teada elavad vanemad tema tegemistele emotsionaalselt kaasa. «Püüan neid ka ise kursis hoida,» lausus ta. «Mu vanemad olid esimeste seas, kes meie «Eesti laulule» pääsust teada said.»
Kodukohta Türi külastab Mari kooli tiheda ajakava tõttu kahjuks üha harvem. «Samuti ei anna «Eesti laul» mulle just vaba aega juurde,» lisab ta.
Nüüd on Mari hakanud märkama, kuidas kodukant muutub. «Näiteks on järsku välja ilmunud inimesi, keda ma enne nagu poleks näinudki,» sõnab ta.
Marile meeldib Türil, seal on ajal kuidagi teistsugune kulg ja toimetused sujuvad mõnusamas tempos. «Inimesed tunnevad üksteist kas või nägupidi,» põhjendab ta. «Tallinnas on küll eneseteostusvõimalusi rohkem, kuid elu on hetkeline, kiire ja anonüümne. Üritan tallinlastele, kes tänaval lund roogivad, sisse harjutada, et tööle jõudu soovimine pole ähvardus.»
Pärast kolme Tartus õpitud aastat oli Maril Tallinnas elada võõras. «Tartus olid inimesed äärmiselt vastutulelikud, õhustik oli sõbralik,» lausub ta. «Pealinnas kohaneda aitasid mind positiivsed ja avalad kursusekaaslased.»
Muusika on saatnud Mari kogu elu. «Mulle on räägitud, et väiksena laulsin rääkimise asemel käigupealt väljamõeldud viisiga sellest, mida parasjagu nägin või öelda tahtsin,» selgitab ta. «Viiesena tahtsin poolteist aastat vanema venna eeskujul kooli minna ega jätnud jonni enne, kui astusin muusikakooli, sest esimese klassi tarvis olin liialt noor.»
Türi muusikakool ja selle Paide tänava punase maja flöödiklass oli Mari teine kodu keskkooli lõpuni, kui ta tegi valiku Tartu ja maastikuarhitektuuri kasuks.
Et Mari kuulab väga erinevate artistide muusikat, on tal keeruline nimetada eeskujusid. «Küll tuleb mulle meelde kontsert, mis muutis mu elu,» ütleb ta. «Eelmisel suvel esines Viru Folgil Ingrid Lukas, kes haaras mind oma lugude ja esitusega niivõrd, et suutsin alles ülejärgmisel päeval inimestega normaalselt suhelda.»
Unistustes on elu nagu lill
Pärast seda kontserti mõistis Mari, et muusika jääb alati suureks osaks tema elust. «Kui aeg on selleks sobiv ja see oleks võimalik, pühendaksin end teatud ajaks vaid muusikaõpingutele ja -loomingule,» tunnistab ta.
Mari köidavad igavikulised ja nukrust täis laulud, mis on seotud igatsuse ja valuga. «Näiteks on selline mõni eesti rahvaviis, millel on nagu ürgne jõud taga,» selgitab ta. «Niisuguseid laule esitades tekib sedavõrd kõikehõlmav ja lõhestav tunne, et endalgi lähevad silmad märjaks.»
Marile meeldib ka joonistada. «Tartus võtsin krokiitunde (natuurist joonistatud visand – toim), mulle meeldis sellega tegeleda, sain selle eest ka ainepunkte,» ütleb ta. «Viimasel ajal pole joonistada eriti jõudnud, sestap pole jooned enam nii dünaamilised, kui ma neid näha sooviks.»
Kui Mari saaks oma tulevast tööd teha vahemaa tagant või tuleks talle sobiv pakkumine Järvamaalt, ei välistaks ta kodukohta naasmist. «Enne seda tuleb targaks saada ja maailma näha,» märgib ta.
Mari tunnistab, et kui ta poleks astunud Eesti kunstiakadeemiasse, õpiks ta praegu Erasmuse tudengivahetuse programmi kaudu Portugalis Lissaboni tehnikaülikoolis. «Praegu on mul plaanis magistrikraad kätte saada ja pärast seda veeta aasta Eestist eemal rännates, õppides ja töötades,» selgitab ta. «Soovin maailma näha, suhelda inimestega, ümbritseda end neist kõige meeldivamatega, tegeleda loominguga nii palju kui võimalik.»
Peale nende soovide Mari muud tahta ei oskagi. «Üsna tagasihoidlik, kas pole?» täheldab ta.
Siiski – tema elu peaks olema nagu lill – ilus, värviline ja lõhnav. «Ma ei ütleks, et minu hetkeunistus on mees, lapsed ja majalaen, vaid pigem peika kitarri ja purjekaga,» ütleb ta. «Et kavatsen elada vähemalt 130aastaseks, jõuan elus katsetada igasuguseid asju ja jõuda lõpuks ka sinna, kuhu vaja.»
MARI MEENTALO
Sündinud 7. oktoobril 1988.
1994–2007 Türi muusikakool, flöödieriala, kiituskiri.
1995–2007 Türi majandusgümnaasium, ärikallakuga klass, kuldmedal.
2007–2010 Eesti maaülikool, maastikuarhitektuuri teaduskond, keskkonnakaitse õppekava, spetsialiseerumine maastikuarhitekuurile.
2010 Eesti kunstiakadeemia, arhitektuuriteaduskond, urbanistika magistriõpe.
Huvid: lugemine, reisimine-matkamine, joonistamine-visandamine, muusikainstrumentide õppimine, nendel musitseerimine ja laulmine.
KOMMENTAAR
Tea Saar
Mari juhendaja
Kohtusin Mariga esimest korda Türi muusikakoolis, kui ta koos minu tütrega ettevalmistusklassis käis. Hiljem kuulsin teda laulmas Türi MG lauluvõistlusel, sealt tuli mõte teha kolmest väga heast lauljast ansambel: sündis neidude trio MS Veetoru V.
Ansambliga oleme osalenud nii Järvamaa kui üle-eestilistel võistlustel, saanud nii esikohti kui peaauhindu. Et kõik lauljad õpivad kõrgkoolides, tuleb ansambel kokku siis, kui mõni konkurss ahvatleb või pakutakse esinemist.
Mari on alati olnud väga musikaalne ja hästi armas. «Eesti laulule» pääsenud «Unemati» sõnad tegi ta minu mäletamist mööda juba mitu aastat tagasi Türil luulelaagris. See, et luuletusest laul sai, oli üllatus.
Kui laul oli salvestatud, saatis Mari selle mulle kuulata ja kirjutas, et tahab osaleda «Eesti laulul». Ütlesin ausalt, et esimene salm ehmatas mind sõnadega päris ära, aga muidu oli pala armas. Pillide valik ja Unemati kohalejõudmine Jaan Tätte juuniorina laulu lõpus on tore leid.
Kui selgus, et «Unemati» pääses poolfinaali, helistas Mari ja hõiskas, et peab lihtsalt oma emotsiooni kellegagi jagama. Muidugi oli mul hea meel. Kuidas tal konkursil läheb, ei oska ennustada, aga kui ei proovi, ei saa ka teada.
Jaan Tätte juunior
Mari elukaaslane
Mari on väga tore ja andekas, aga sellest on ta kindlasti juba ise põhjalikult rääkinud.
Mari puhul on huvitav see, et ta on väga terviklik inimene – nii loomingupartneri, elukaaslase kui ka dendroloogina (puu- ja põõsateadlane – toim) on ta lõpuks ikkagi seesama Mari.
Muidugi on pidevalt probleeme tema Järvamaa päritolu ja kõnepruugiga, aga eks me saa hakkama, sest oleme alati mõistnud teineteist ka sõnadeta.