Lõuna-Eestist pärit linnapea tunneb ennast juba paidekana

Kaido Ivask Foto: Tiit Reinberg / Järva Teataja

Kui Paide linnapea Kaido Ivask ligi paarkümmend aastat tagasi Paidesse tööle tuli, oli tal sellest linnast ainult üks poisikesepõlvest pärit mälestus, kuidas buss kesklinna munakiviteel loksus.

Paide eelmine linnapea Kersti Sarapuu pole kunagi oma pereelust saladust teinud, mistõttu teab iga linlane, kes selle vastu huvi tunneb, kuidas ta noore neiuna Arvo Sarapuuga kooselu alustas, palju tal lapsi ja lapselapsi on. Alles hiljuti oli ühes telesaates uudistada, millises majas linnapea elab ja millised on tema kokkamisoskused.

Mehe eest peavad
kõnelema tema teod

Kaido Ivask erineb selles mõttes oma eelkäijast nagu öö ja päev. Linnavalitsuses Ivaskiga aastaid koos töötanud inimesed oskavad tema eraelust mainida üksnes kirge jalgpalli vastu.
Ivask ütleb, et on jah kinnine inimene ja oma eraelu avalikkusele ei eksponeeri. «Isa ütles mulle kunagi, et mehe eest peavad kõnelema tema teod,» sõnab ta.

Ligi kahetunnise intervjuu jooksul paljastab Ivask pereelust niipalju, et tal on kolm last: kaks tütart ja poeg. Kaks vanemat last hakkavad gümnaasiumi lõpetama, noorem tütar läheb sügisel esimesse klassi.
Ta elab Suur-Aia tänaval kahetoalises korteris ja elukaaslasel on suvila.

Paide värske linnapea on pärit Lõuna-Eestist Nõo lähedalt Luke külast lihtsast perest. Isa oli mehhanisaator ja ema lüpsja-noorkarjatalitaja. Peres oli kolm last: lisaks pojale temast kaks aastat vanem ja viis aastat noorem tütar.
Lapsepõlvest rääkides toonitab Ivask, et juba siis tahtis ta ise endaga hakkama saada. Ivaskite kodu asus kohe lasteaia naabruses, kuid väike Kaido ei käinud seal päevagi. «Vaatasin seda elu seal lasteaias ja tundsin ennast vaba mehena, sest sain teha, mida tahtsin,» põhjendab ta.

Koolipõlves tahtis Ivask teha eelkõige sporti. Et maakohas erilisi sportimisvõimalusi polnud, tegeles ta peamiselt kergejõustikuga, aga mängis ka kõiki pallimänge.
Ivask tunnistab, et spordiga olid tal suured plaanid, kuid tervis ei pidanud vastu ja opereeritud põlved tõmbasid sellele kriipsu peale.

Ivask loodab, et tema töö Paide abilinnapeana on päästnud nii mõnegi siinse noore tervise, sest selle ajaga on kerkinud linna suur spordihall ja kunstmuruväljak. «Oleks omal ajal sporditegemiseks sellised võimalused olnud...,» ütleb ta ohates.
Lisaks spordile vallutas noore Ivaski südame bänditegemine. Basskitarri mängimiseks oli ta valmis õhtuti paarikümne kilomeetri kaugusele kultuurimajja sõitma.
Ivask tunnistab, et kui muusikast rääkida, siis ei küüni ta oma 17aastase poja ligidalegi, too sai hiljuti üle-eestilisel klarnetistide võistlusel esimese koha.

Kitarri pole Ivask juba aastaid käes hoidnud, kuid usub, et sellega on nagu jalgrattasõiduga: kui oled korra selgeks saanud, oskad teatud tasemel kuni surmani.
Üksi hakkama saamise soov lõi Ivaskis uuesti välja pärast keskkooli lõpetamist. Kui teised klassikaaslased seadsid sammud Tartusse nagu lõunaeestlastele kohane, läks tema Tallinna teedeehitajaks õppima.

Viis aastat hiljem saabus ta, teedeehitaja diplom taskus, oma esimesele töökohale Järva teedevalitsusse.
Noorele spetsialistile pakuti Sillaotsas asuva asfalditehase juhi kohta, kuid tema eelistas sillainseneri tööd.
Paidest oli Ivaskil sellal ainult üks mälestus: 12- või 13aastase poisikesena käis ta perega kusagil saartel puhkamas ja sõit viis läbi Paide linna. «Kesklinnas oli siis munakivitee, mäletan, kuidas buss rappus,» sõnab ta.
Kuigi viis aastat Tallinnas ülikoolis käies oli Ivask sõitnud Mäost läbi lugematu arv kordi, polnud tal Paidesse kordagi asja. «Kui Lõuna-Eesti inimesed Tallinnas käisid, ega nad siis Paidesse sisse keeranud, vaid tegid peatuse Põltsamaal Puhu ristis,» ütleb ta.

Ülikooliajast mäletab Ivask, et kui troll oli rahvast pungil, öeldi, et oleks nagu Paide–Türi rahvajooksul.
«Mäletan, et kodus räägiti ka Järvamaa viljakatest põldudest ja muidugi tean Järva täissuitsuvorsti, mida Paides valmistati,» lausub ta.
Ivask tunnistab, et teedevalitsusel on oma osa selles, et üleeile talle linnapea ametikett kaela riputati.
Esimesed õppetunnid, kuidas juht peab käituma, sai Ivask oma teedevalitsuse ülemuselt Aado Kiinilt.
Kolleeg Aivo Salum kuulus Isamaaliitu ja tema kaudu leidis ka Ivask tee erakonda.

Riigiametniku tööd sai Ivask teha mõne aasta, kui Arte juht Andres Kõljalg pakkus erafirmas kaht asja: palju tööd ja palju raha.
Ajal, kui ehituses hakkasid raskemad ajad kätte jõudma, üllatasid Isamaaliidu kohapealsed juhtfiguurid Ants Hiiemaa ja Mihhail Feštšin Ivaskit sellega, et pakkusid talle Paide abilinnapea kohta. «Mina neid toona ei tundnud ega nemad mindki, ei tea, kustkohast nad selle usalduse võtsid,» ütleb ta.

Neid kaht meest peab Ivask oma poliitilisteks ristiisadeks ja näeb just nende teenet selles, et temast sai nüüd Paide linnapea.
Ivask meenutab uhkusega Feštšini sirgeselgsust, kui erakonna liidrid pealinnast tahtsid hakata Paides oma otsuseid peale suruma. Tuntud kirurg Feštšin öelnud selle peale konkreetselt, et Paide meestel on kruvikeeraja, millega Isamaaliidu silt seinalt maha keerata. «Pärast seda pole erakonna peakontor siinsetesse asjadesse sekkunud ja me saame ise otsustada,» sõnab ta.

Esimene abilinnapeaaeg jäi Ivaskil lühikeseks, ta lahkus kohalt ise, sest toonase linnapea Tõnis Kõivuga töö ei sujunud.
Kõivust ei taha Ivask pikalt rääkida, ütleb vaid, et selle mehega ta koostööd teha ei taha.
Linnavalitsusest lahkudes sai Ivask mõne aasta teid ehitada ja hästi teenida, kui talle pakuti uuesti sama kohta.

Raha peab minema
kooli ja lasteaeda

Kuigi uus koalitsioon tundus Ivaskile sümpaatsem ja oli plaan linnas suuri tegusid teha, teede ehitamisest ta väga ära ei kippunud. «Mis seal salata, eks ma palgas ikka kaotasin kõvasti, kuid pere soovis, et töökoht asuks Paides,» põhjendab ta.
Ivask tunnistab, et oma osa hakkas etendama seegi, et kuigi sündinud ja kasvanud Lõuna-Eestis ning viis aastat käinud ülikoolis Tallinnas, on ta viimased paarkümmend aastat elanud Paides. «Nüüd tunnen ennast juba paidekana,» lisab ta.

Kui Kersti Sarapuu linnapeaks oleku ajal kerkisid Paidesse spordihall ja uus lasteaed, tahab Ivask, et tema linnapeaks oleku aega meenutataks ajana, kui korda tehti Paide ühisgümnaasium ning Sookure ja Tallinna tänava lasteaed ning Paides oleks pansionaat eakatele. «Kindlasti peab ka haigla arenema, sest kui Paidest peaks haigla kaduma, oleks see väga valus hoop,» lisab ta.
Kui linnapeaametit jätkub kauemaks kui kaheks ja pooleks aastaks, tahab Ivask, et kultuurikeskus ehitataks ümber kontserdimajaks.

Ivask kinnitab, et kuigi on elukutselt teedeehitaja, ei tähenda see kindlasti, et nüüd läheb kõik vaba raha Paides teedesse. «Kui mul on valida kooli ja tee vahel, peab raha minema kooli,» sõnab ta.
Äsja lõppenud riigikogu valimistel Ivask ei kandideerinud, kuid on Isamaa ja Res Publica Liidu Järvamaa juhina valmis nelja aasta pärast sellegi tee ette võtma.

KAIDO IVASK

Sündinud 26. mail 1970.
1977–1988 Lähte keskkool.
1988–1993 Tallinna tehnikaülikool,
ehitusinsener.
1993-1994 Tallinna tehnikaülikool,
magister teedeehituse erialal.
1993–1995 Järva teedevalitsus,
sillainsener.
1996–1999 AS Arte Grupp,
töödejuhataja.
2000–2002 Paide linnavalitsus, abilinnapea ehituse ja planeeringu alal.
2002 AS TREF, projektijuht.
2002–2005 AS TREF, asfaldiosakonna juhataja.
2005–2011 Paide abilinnapea.
2011 Paide linnapea.