Muuseumi Mona Lisaks on Maret

Türil asuvasse Eesti ringhäälingumuuseumi on jõudnud harukordne eksponaat, mida ei pea küll kuulikindla klaasi ega turjakate turvameeste kaasabil kaitsma, ent kahtlemata on Mareti nime kandva raadiovastuvõtja mudel muuseumile pea sama oluline kui salapäraselt naeratav Mona Lisa Louvre´le.

Ringhäälingumuuseumi direktor Juhan Sihver ise küll nii uhket võrdlust pigem nende kahe eksponaadi vahele ei tõmbaks, ent möönab, et Mareti-nimeline aparaat on tõeline pärl, millega ükski teine muuseum Eestis uhkustada ei saa.

1935. aastal remondi- ja elektroonikatehases (RET) valminud esimese hooaja esimese partii vastuvõtja Mareti muuseumi jõudmise lugugi on põnev.

Sihver sai aparaadist esimest korda aimu siis, kui üks vanem härra muuseumi tuli ning talle oma kuuri all seisvat aparaati kirjeldas. «Kirjeldus oli selline, et mul hakkas vaikselt tekkima mõte, et see võib esimene Maret olla. Leppisime kokku, et ta astub läbi ja helistab enne ette. Aga ühel hetkel oli see raadio kilekotiga muuseumi kassasse jäetud ja avastasime, et see on tõesti RETi esimese hooaja esimene Maret,» selgitas ta.

Sihver lisas, et ta ei saa väita, et neid Eestis enam üldse alles ei ole, aga üheski erakollektsioonis ega muuseumikogus küll mitte.

«Meie muidugi oleme üliõnnelikud leiu üle vaatamata sellele, et tema tervis pole päris ideaalilähedane,» ütles ta.

Kui enamasti leiavadki inimesed vanu telereid-raadioaparaate kuuri alt või pööningult, siis näiteks pööningult toodud leiud on veidi paremas seisus, sest enamasti on toapealsed kuivad ja niiskus tehnikat väga kahjustanud pole.

Türil nüüd vaadata oleva Mareti seis paraku nii hea siiski pole. «Midagi hullu tal pole, aga täiskomplektne ta ka ei ole. Aga kui on tegemist ainueksemplariga, siis on ka suhtumine ja vaatenurk asjale teine. Kui me oleks saanud samas seisukorras 80ndate raadio, siis poleks vastu võtnud,» tõi Sihver näite.

Et muuseumil õnnestus Leaderi programmist veidi rahatuge saada, on nüüd käsile võetud ka kaks aastat vältav projekt, mille käigus uueneb raadioajalugu puudutav püsiekspositsioon.

Ühtlasi tuuakse fondihoidlast välja seal aastaid seisnud museaalid, mille näitamiseks seni pinda nappis. See ei tähenda, et majas oleks ette võetud mahukad ümberehitustööd, mille tulemusel valmib juurdeehitis. Ruutmeetreid on muuseumis sama palju, lihtsalt tuli leida nutikas moodus, kuidas pinda ära kasutada.

Nii aitavadki museaale paremini esitleda erilahendusega riiulid ja vitriinid, mille abil leiavad kasutust kõik muuseumis seni tühjalt seisnud laealused ja nurgad. «Mis seal salata, tuleb teha ka järeleandmisi. Näiteks nüüd on võibolla tõesti mõni raadiovastuvõtja nõnda kõrgel lae all, et lähedalt vaadata ei saa, aga erihuvi korral on alati võimalik kokku leppida ja kasvõi siis alla tõsta,» lausus Sihver.

Kuigi uuendused puudutavad peamiselt raadioajaloo poolt, on lisa saanud ka teleajalugu tutvustav näitus. «Tõime välja 1936. aastast pärit kaugele nägemise aparaadi ehk televiisori eelkäija. Oleme teda küll avalikult varem esitlenud ja korra ka tööle pannud, aga seni puudus võimalus teda püsivalt eksponeerida,» selgitas Sihver.

Ekspositsiooni uuendus ja täiendus käib järk-järgult, külastajaid see ei sega ja uksi sulgema muuseum ei pea. «Praegu on käsil stendi- ja fotomaterjalide ettevalmistamine ja loodame, et kevadeks on esimene pool projektist tehtud,» ütles Sihver lõpetuseks.

Tagasi üles