Kuidas tekkisid kriksadullid ja mis saab pastakatest?

FOTO: shutterstock.com

Kriksadullide aeg Eesti koolis saab läbi ja lapsed saavad ise valida sobiva käekirja, kirjutasid mõne nädala eest suuremad meediaväljaanded.

See tähendab, et juba tuleval õppeaastal peaks Eesti koolides algama käekirjareform, kui seniste keerukate ja 19. sajandist pärit kriksadullide (keeruline tähekuju – toim) kõrval hakatakse õpetama raamatutest tuttavaid tähekujusid ja lubatakse tähed kirjutada lahku.

«Mu kõige noorem laps tegi koolis hirmsa vaevaga täpselt samasuguseid tähti nagu mina 40 aastat tagasi ja nähes, kui raske see talle oli, tundus, et see asi ei ole enam õige,» ütles kunstiakadeemia graafilise disaini professor Ivar Sakk. Just tema kujundatud näidiste järgi hakatakse lapsi õpetama uuel kooliaastal.

Saki selgitusel on seni Eestis kirjatehnikat õpetatud 1930. aastatel kunstnik Riho Lahi loodud eeskujude järgi. «Need olid tehtud tindipoti ja terassule ajal, kui sulge tuli  mööda paberit vedada seni, kuni tint otsa sai, sest seda tõstes võis tekkida tindiplekk,» ütles ta.

Kui 1960. aastatel pastapliiatsi tulekuga hüljati näiteks Saksamaal ja Austrias 19. sajandist pärit tähekujud, siis Nõukogude Liidus sellega kaasa ei mindud. «See, et me kasutame omaaegseid näidiseid 21. sajandil, on absurdne, sest me ei sõida enam voorimehega ega tee lõkkel süüa,» lajatas Sakk.

Kiri pärineb jumalast

Väga vanal ajal valitses seisukoht, et kiri on jumalate kingitus. Vana-Egiptuses arvati, et kirja looja ja teavitaja on tarkusejumal Thoth. Sõna «hieroglüüf» , mis iseloomustab egiptuse kirja, tähendab «pühakirja». Viikingid uskusid, et ruunikirja oli loonud jumal Odin. Sumerid tähistasid sõnu piltidega. Nii tähistas lehma pea kujutis lehma, linnu kujutis lindu. Hiljem leiutasid nad kirja, mille kirjamärkidena kasutati kiilukujulisi kriipse ja mida seetõttu hakati nimetama kiilkirjaks.

Muistsete egiptlaste kiri koosnes piltmärkidest, mida nimetati hieroglüüfideks. Üks märk võis tähendada tervet sõna, selle osa või ühte häälikut, neid kirjutati vasakult paremale. See oli nii raske kiri, et enamik egiptlasi ei osanud kirjutada ega lugeda.

Araabia keeles kirjutatakse paremalt vasakule. Tähestikus on 28 tähte, millele pannakse rõhke ja märke.

Ka kasetohtu on mitmel pool kasutatud kirjutusmaterjalina. Tähed kraabiti tohusse tavaliselt metallist (raud, pronks) või luust kirjutuspulga ehk stiilusega.

Tuntud on 11.–15. sajandist pärinevad Novgorodi tohtkirjad, millest esimesed leiti arheoloogilistel kaevamistel 1951. aastal. Samasuguseid tohtkirju on leitud veel mitmel pool Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas. Novgorodi tohtkiri nr 292 kannab vanimat teadaolevat läänemeresoomekeelset kirjutist. See on arvatavasti karjalakeelne tekst, mida on tõlgendatud kui pikseloitsu.

Indiast on leitud tohule kirjutatud ja savinõudes säilitatud budistlikke tekste.

Iga pastakas kosmosesse ei passi

Fisheri kosmosepastakas on pastapliiats, mis kasutab survestatud tindiampulle ja töötab gravitatsioonijõu puudumisel, vee all, kirjutades märjale ja rasvasele paberile ning iga nurga all laias temperatuurivahemikus.

Pastaka leiutas USA pastakate tootja Paul C. Fisher, kes patenteeris AG7 antigravitatsioonipastaka 1965. aastal. Kosmoses kasutatav AG7 «Astronaut Pen» sarnaneb tavalise pastapliiatsiga, see on raske, pikk ja peenike ning tera on sissetõmmatav.

AG7 on 130 millimeetrit pikk ja kaalub 18 grammi. Pastapliiatsi kuul on valmistatud volframkarbiidist. See on väga täpsete mõõtmetega, eelkõige lekete vältimiseks. Pastaka sees on hermeetiliselt suletud lämmastiku ja tindi kambrid. Rõhul 240 kPa olev lämmastik surub tinti pastakast välja.

Tiksotroopne (segades veelduv) tint ei kuiva pliiatsi kuulil ära, sest tint muutub vedelaks alles kirjutades, mil kuuli pöördumisel hõõrdub tint vastu pastaka seina. Kosmosepastakas töötab temperatuuridel –35 kuni 120 °C ja selle eluiga on 100 aastat. Kosmosepastakat kasutatakse NASA Apollo ja Shuttle`i missioonidel, ISSi rahvusvahelises kosmosejaamas, Venemaa Soyuzi ja MIRi kosmoselendudel, Prantsusmaa ARIANE kosmoseprogrammis ja Everest North Face Ski ekspeditsioonil. Kuigi tavaliste pastakate töökindlus on kosmoses väiksem, kasutavad Venemaa kosmonaudid kosmoselendudel ka tavalisi pastapliiatseid.

Areng jõudis savitahvlist tahvelarvutini

Kirjutamisel kasutatakse kirjutusvahendeid, nagu kriit, pliiats, sulepea, pastapliiats, stiilus, või klaviatuuriga kirjutusmasinat või arvutit, uuemal ajal ka tahvelarvutit. Krihvel oli 19. sajandil ja 20. sajandi alguses koolides kasutatud pliiatsikujuline kiltkivist kirjutusvahend. Igal õpilasel oli kirjutamiseks krihvlist ja puitraamis kiltkivist tahvlist koosnev kirjutuskomplekt.

Kirjutusvahendiks võib olla ka sõrm või oks, kui kirjutuspind selleks sobib, ning kirjutuspinnaks võib olla tahvel, pärgament, paber.

Kui nüüdisajal kurdab järeltulev põlv kirjutamisest tuleneva randmekrambi üle, siis tuhandeid aastaid tagasi seda vabanduseks tuua polnud võimalustki.

Pole küll teada, kas savitahvlile kiilkirja uuristajal käsi kangeks kiskus, aga kuidagi pidi ju info talletatud saama. Vanimad teadaolevad kirjad pärinevad Sumeri (nüüdse Iraagi) alalt leitud savitahvleilt.

Need raidkirjas tahvlid, mis on üle 5000 aasta vanad, on templikirjad, mis sisaldavad andmeid karja suuruse, viljakottide  ja templite teenistuses olevate töötajate arvu kohta.

Papüürus jäi paberile alla

Paberi ajalugu algab 3. sajandist enne meie ajaarvamist. Egiptuses kirjutati enne paberi kasutusele võtmist papüürustaimest tehtud paberilaadsele materjalile. Papüürusele kirjutamine levis Egiptusest Kreeka ja Rooma kultuuri, kreeklased panid paberile nimetuse.

Ammustel aegadel kirjutati veel õhukeseks töödeldud vasikanahale – pärgamendile. Eriti mugav pärgamendile kirjutada ja maalida polnud. Tänapäeval kasutatav paber pärineb Hiinast, kus legendi järgi leiutas Han dünastia valitseja Cai Lun paberi 105. aastal. Toorainena kasutati esialgu kanepikiude, lina, džuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi, nisuõlgi. Toormaterjal peenestati kivist uhmrites ja saadud mass segati veega. Pabermass valati sõelale, siis vildile ning pressiti kuivaks.

Esimesed raamatud olid trükitud kaltsupaberile. Hiljem hakati paberit valmistama siidiusside kookonitest. Kindlas saladuses suudeti paberitegemist hoida peaaegu 500 aastat ning alles 600. aastatel hakkas paberi tegemine levima Korea kaudu Jaapanisse ja sealt edasi teistesse maadesse.

Paberitööstus puhkes õitsele Hispaanias ja 1400. aastate alguseks oli see levinud kogu Euroopas. Paber oli välja tõrjunud papüüruse ja pärgamendi.

Tehnika tekitab randmekrampi

Kuigi koolis õpetatavad tähekujud on säilitanud oma keerulise vormi, on paljud lapsed tänapäeval võrreldes oma vaarisade ja -emadega käeliselt vähem osavad ja kirjatehnikast on saanud tõeline katsumuste rada.

Professor Ivar Saki meelest saavad osavamad kirjatehnikaga ka tänapäeval hakkama, aga pole mingit ratsionaalset põhjendust, miks ikka veel õpetatakse vana tehnikat, kui isegi täitesulepäid pole enam kasutusel.

Ivar Sakk tegi oma tudengitega katse, lastes neil täita tänapäeva kirjatehnikavihikuid ilusate kriksadullidega, ja pea kõik ütlesid, et neil tekkis seda tehes randmekramp. «Randmekrambi vältimiseks oleks hea kirjutada tähti eraldi,» sõnas Sakk.

Ameerika Ühendriikides tehtud uuringud on näidanud, et kirjutamise kiiruse mõttes ei ole vahet, kas kirjutada tähed eraldi või siduskirjana.

Allikad: Postimees.ee; miksike.ee; vikipeedia.ee

Tagasi üles