Türil ühe eramaja tagahoovis uhkes helerohelises häärberis elav Albert on kukk. Aga mitte tavaline. Albert on Kolga-Jaanist, ehk mulk. Kui Albertil oleks ette näidata isikut tõendav dokument, oleks seal kirjas, et tegu on Hollandi valgepea nimelise kanatõu esindajaga. Just seetõttu ehib Alberti pealage uhke valge sulepahmakas. Umbes midagi tupeetaolist, millega kiilaspäisusele kalduvad vanahärrad oma paljast pealage katta üritavad. Veidi meenutab see soengulõige Alberti peas ka ühe suurriigi kõige tähtsama mehe oma.
«Eelmisel kevadel mõtlesime, et proovime ja võtame endale neli munejatõugu kana. Las munevad siin suvi läbi, sügisel anname ära või paneme potti. Aga juhtus nii, et sügiseks olid siblijad saanud endale sellise uhke, katuse ja soojustatud kuudiga maja,» selgitab kanakarja perenaine Krista Rüüt, miks ta koos elukaaslasega otsustas linnakeskkonnas munejaid pidama hakata. «Siis juhtus, et üks valgetest kanadest tahtis emaks saada ja hakkas hauduma. Me muudkui võtsime tal mune alt ära, aga tema istus järjekindlalt pesal. Tõin siis töökaaslase juurest, kellel kodus kanad ja kuked, kolm muna. Valge haudus ühe tibu välja,» räägib Rüüt. Nüüdseks on munast koorunud tibu kosunud tumehallisäbrulise sulestikuga kopsaka broileri mõõtu isendiks, kes endast vanematele kanadele siblimises alla ei jää. Igatahes pärast edukalt lõppenud haudumisprojekti ja puurielanike juurdekasvu arvas Rüüdi elukaaslane, et kanakarjal on täiuslikust õnnest puudu vaid kukk. See ongi koht, kus tuli mängu Albert. Rüüt polnud algul kuke ostmise mõttest eriti vaimustuses. Tasapisi hakati internetis kuulutusi sirvima ja kui müügikeskkonnas soov.ee jäi ette kuulutus, mis andis teada Hollandi valgepea tõugu kukkede müügist, muutis naine meelt. Uhke suletutiga tegelane tundus sümpaatne ning mis samuti oluline – eriline. Ja nii Türilt Kolga-Jaani kanakarjale perelisa tooma sõidetigi. Samal ajal, kui Krista Rüüt kuke saamislugu reporterile lahti räägib ning fotograaf ümber puuri hiilides loo peategelast pildile üritab püüda, kasutab üleöö meedia tähelepanu alla sattunud lind seda võimalust sajaga ära: rapsib tiibadega, ajab kaela sirgeks ja muudkui kireb kõlava häälega.
