Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/07/21/678570t1h17e7.jpg)
Üksainus õhtu India raudteejaamas võib tõsta kodumaa väärtust – räpasus, mustus, prügi, veidrad kujud öös, püssimees kõrvalistmel ja nahaalsed rotid jätavad selle kõige kogejale unenäolise mälestuse.
Olnud kümme päeva India kuldses kolmnurgas tiirutanud ning lõpuks rampväsinu ja gripisena reisi korraldanud büroos istudes ei jõudnud ma enam ära oodata, mil võime nimetada seikluse lõppenuks ja jääda hommikust kojulendu ootama.
Lõpuks sain võimaluse rääkida vahejuhtumist, mis mind külmetuseni vihastas (loomulikult edastasin järgneva loo hindust reisiagendile palju lühemalt, lakoonilisemalt ja vihasemalt).
Rikšamees üritas petta
Pärast Taj Mahali ja Agra külastust oli meie järgmine ja viimane sihtpunkt Varanasi ja Gangese jõgi. Kuna olime veetnud pea nädala taksojuhi Rajuga, tundus ta juba niivõrd turvaline, tuttav ja oma, et isegi natuke kahju oli temast Agra rongijaamas lahkuda. Viimane pilk sõbraks saanud näole ja juba istusime omapäi ühes rongijaama väikeses ootepaviljonis. Paviljon kõlab ehk liiga uhkelt. Pigem oli see mõni suuremat sorti Eesti kartser.
Räpasel, rasvasel ja tolmunud kivipõrandal õhukese lina peal magas liikumatult neli või isegi rohkem inimest. Vastas istus noor perekond. Kõik nad olid paljajalu. „Siit saab raudselt jalaseene,» täheldas mu bakteriofoobist sõbranna.
Tal on kombeks igavledes, ükskõik siis kus, hakata spagaati viskama. Ta oli oma sooritusega jõudnud poole peale, kui kolmas reisisell Andres tegi märkuse: «Kui sa nüüd lõpuni lähed, saad hoopis tupeseene.»
Sõbranna hargitus katkes kui noaga lõigatult. Ta jäi meid hetkeks imestunult vaatama, siis lõpetas oma ponnistuse ja istus tagasi kohvrile.
Tunnid veeresid üliaeglaselt. Mitmepäevane reisiväsimus hakkas ajudele. Istusin omaette ja naersin nagu nõdrameelne pisarateni. Meenutasin Taj Mahali juures kohatud hobusemeest, kes lubas meid Taj´i väravateni sõidutada. Kümned rikšamehed asusid meie pärast võitlusesse, kuid hobune paistis uhkem ja 50 ruupia (fifty rupees) eest tundus sõit täitsa tore. Kohale jõudes oli fifty rupees´ist saanud sifty rupees (hobusemees näitas kuut sõrme). Mis pagana sifty?! Tol hetkel ajas murjami pettus hinge täis, kuid nüüd, üleväsinuna lagunenud ja räpases ootekartsas istudes tundus see sifty-nipp nii naljakas, et ma ei suutnud naeru pidada.
Ka vastas kõõrdi jõllitav noorpere ei suutnud mu nõdrameelset naeruhoogu vähendada. Nalja jagus seniks, kuni paviljoni astus jahipüssiga mees. Ohtu ta endast ei kujutanud, kuid suvalise võõra seljas suurt püssi nähes ei tekkinud ka just turvaline tunne.
Läksime ruumist välja, et jalgu sirutada. Kell oli 23 paiku. Mingi mees vehkis meile, et me ei seisaks ukse ees ja käskis üles vaadata. Jumal tänatud, et seekord ei kehtinud Murphy seadus, mis meie silmadesse kakarõõmu oleks puistanud, sest pilku üles suunates vaatas meile vastu umbes 300 linnu sabaalust. Jalgade ette vaadates nägime 300 000 valget lärakat. Astusime eemale.
Vaatepilt nagu
õudusfilmis
Juba paviljoni kõndides nägime raudteeliipreid, mis olid mattumas tonnide viisi prahi, prügi ja rooja alla. Üks mees oligi parasjagu oma kraani lahti kruvimas ja lisas pasamerre tilgakese omalt poolt.
Kuid see polnud liiprite floorast ja faunast veel kõik. Raudtee kubises rottidest ja hiirtest. Sajad närilised sibasid ringi, igaüks ajas oma asja – nagu keskaegse olustikuga filmis. Või õudusfilmis.
Vaatasin akna taga püssimeest, sadu tuvisid, kusevat hindut, rotikarja... ja ei uskunud, et ma olen tõesti kõige selle keskel.
Tammusin närviliselt kohapeal, sest väike hirm painas, et mõni näriline tuleb jalga otsast järama. Loll turist! Ühtegi perroonil magavat hindut pea juures askeldav rott ei häirinud. Mõni üritas neile isegi rusikaga pihta saada, aga väikesed loomad olid väledamad.
Minu pilti rikastas veel üks Quasimodo või kaameli moodi poiss, kes möödus meist küürakil, särgialune kümneid veepudeleid täis. Väike ärikas keset ööd.
Õnneks pääsesime tüüpilisest rongireisija saatusest, mis tähendab 12tunnist või mõnepäevast hilinenud tõlla ootamist. Rong hilines kõigest 1,5 tundi.
Olime näinud kümneid mööduvaid ronge, kus tundus, et inimesi oldi sõnnikuhargiga sisse aetud – näod surutuna vastu aknaklaasi, paarikümnekesi ühel toolil. Lootsime, et meie sõiduks ilmub ootamatult eurorong, kõikide mugavuste ja viie tärni teenindusega. Pärast seninähtut kulus meile üks helesinine unistus ära.
Tuli samasugune plekk-karp, rohkelt inimesi ja lisaks löödi meist lahku seltskonna ainus (turva)mees.
Kupees ümbritsesid meid moekates riietes noored hindud, teel kooli, nagu pärimise peale selgus. Nende seas istus rahvarõivais umbes sama vana tüdruk, täis kulda ja karda. Juuksepiiril asuv punane täpp reetis, et tegu on abielunaisega. Eestis oleks pakkunud ta vanuseks 15. Indias paistavad kõik vanemad, seetõttu võis tüdruk olla ka 19.
Ta vaatas elavalt lobisevaid, teksastes-toppides noori natuke unistavalt. Minu jaoks lausa karjus temas soov heita mitmemeetrine kangas ült ja puhkeda sama laia suuga koos teistega lollide naljade peale naerma. Kuid ta lihtsalt vaatas vaikides ja ennastunustavalt.
Peagi saabus neiu abikaasa, ehk nii 15 aastat vanem. Tüdruk klammerdus ta käe külge ja justkui oma rolli taas meenutades vaatas ta üliarmunult mehe poole. Mees aga pidas huvitavamaks mobiilihelinaid või minu ja sõbranna jõllitamist.
Peatselt saabus uneaeg ja asusime kolmekordsetel teineteise peal asuvatel lamatsitel magama. Öösel äratas meid kontrolör ja meie pileteid nähes algasid jamad. Meid kutsuti vagunite vahekäiku, lasin sõbrannal kutsuda ka Andrese, sest talgi oli sama pilet mis meil. Minutid veeresid, mõlemad olid kadunud, hindud hakkasid näljaste pilkudega kogunema ümber minu ja kontrolöri, sest valgeid inimesi välja naerda on põnevamgi kui mis tahes India film.
Kogemus tõusis
kullahinda
Selgus, et turske hindutaat ei lasknud kaasreisijaid minu juurde vagunisse. Lõpuks oli ta nõus neid saatjana kohale tooma. Piletid olid valed. Raha oli vaja juurde maksta. Ja palju.
Mul polnud ruupiatki, Andresel samuti. Olid vaid dollarid. Õnneks sõbrannal oli India raha.
Lisaks kõigele muule pidime uude vagunisse minema. Häbistatud valgeid vahtisid kümned tumedad silmapaarid. Olin püha viha täis ja tahtsin reisikorraldajal naha valgeks kütta.
Esimestel päevadel jõuti meid Indias nii palju tõmmata, et till ulatunuks koduukseni. Ja nagu näha, siis ega reisi lõpp targem olnud.
Vihapisaraid silmist pühkides jäin lõpuks magama ja loksusin oma asemel nagu kaltsunukk. Tundsin end ka vastavalt. Ärkasin oma vihas külmetununa. Andres jutustas oma ööst, et üks hindu olevat ta kaissu istuma tulnud ja teine oksendanud vastaslamatsil möödunud õhtul söödud koogikesi. Sõbranna und segas aga mehemoodi norsanud India daam. Väärt atraktsioonid, mille eest öösel lisa maksta.
Kuuldes vahejuhtumist lühendatud versiooni, selgitas reisikorraldaja probleemi lahti. Tekkis tõepoolest eksimus ja nad pidid isegi vaeva nägema, et meile üldse pileteid saada. Makstud lisaraha saime vabandustega tagasi.
Hotellis tatise ninaga kojulendu oodates ja Delhi, Jaipuri, Agra ning Varanasi helgemate hetkede peale mõeldes tundsin lõpuks ülimat rahulolu ja naersin – selline kogemus on kulda väärt.
TEAVE
Reisiportaal Trip.ee koostöös reisifirmaga Up Travel kuulutas aprillis välja jutukonkursi «Minu ekstaatiline reisielamus». Juuli keskel valisid korraldajad välja kaks parimat juttu, teise koha võitis järvalase kirjeldatud India-reis.