Endine paidelane juhib lapsi sõpruse juurde

Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Paidest pärit Tanel Veeremaa (33) ehitas kaks aastat tagasi üles lastele mõeldud sõpruseteemalise Miia-Milla-Manda muuseumi ja tegutseb nüüd selle juhatajana.

Veeremaa lõpetas Paide ühisgümnaasiumi 1996. aastal, misjärel astus Tallinna pedagoogikaülikooli (praegu Tallinna Ülikool – toim) mõttega saada kunstiõpetuse ja joonestamise õpetajaks. «Kooli ajal sattusin tööle Eesti Vabaõhumuuseumi ja jäin sinna aastateks,» lausus ta. «Et õppisin pedagoogikat, pakuti mulle muuseumipedagoogi kohta, seega oli minu ülesanne lastele tunde läbi viia.»
Juba gümnaasiumis õppides tegi Veeremaa uurimistöö Järvamaa muuseumi kunstikogust. «Tol hetkel ma ei mõelnud muuseumitööle minekule, mind huvitas pigem kunsti pool,» tunnistas ta.
Lapsed aitasid
muuseumi luua
Pärast ülikooli lõpetamist astus Veeremaa Eesti muusika- ja teatriakadeemia kultuurikorralduse magistriõppesse, käies samal ajal tööl. «Siis hakkasin vabaõhumuuseumis juhtima ka pedagoogikaosakonda, mu õpingud haakusid tööga hästi,» lisas ta.
Varsti pärast magistrikraadi omandamist märkas Veeremaa, et Tallinna linnamuuseum hakkab rajama Kadriorgu uut muuseumi, ja otsustas kandideerida selle juhi kohale.
Tol hetkel oli teada vaid muuseumi nimi Miia-Milla-Manda, mis tuleneb 1930ndate aastate lõpul ilmunud «Looduse» raamatusarjas tegutsenud väikese tüdruku nimest. Samuti oli määratud, et muuseum peab olema sõpruseteemaline.
Muuseumi juhiks saades oli Veeremaal seda välja töötada aega seitse kuud. Koos muuseumipedagoogi Maarja Kõutsiga tegi ta hands-on-ekspositsiooni (väljapanek, kus külastajad võivad kõike puudutada ning õpivad katsudes ja mängu kaudu – toim) koostamiseks intervjuusid oma sihtrühma, 3–11aastaste lastega.
«Uurisin lastelt, mida nad sõprusest arvavad. Killukesi neist intervjuudest leidub ka ekspositsioonis,» selgitas ta. «Lisaks kasutasime oma kogemusi ja rääkisime lastepsühholoogidega.»
Veeremaa ütlust mööda pole sellise muuseumi loomisel muud võimalust, kui meenutada oma lapsepõlve.
Kuigi tema poisikeseaeg möödus pigem õues ja metsas kolades ning Paide Vallimäel kelgutades, loodab ta, et tänapäeva lapsigi huvitavad osalt samad asjad.
Miia-Milla-Manda eksposit­siooni koostades tulid Veeremaale kohe meelde kolm väljapanekut, mida ta poisikesena Järvamaa muuseumis käies lihtsalt pidi iga kord vaatama. «Üks neist oli looduseruum, teine linnuse makett ja kolmas apteek koos sisustusega,» täpsustas ta. «Need lihtsalt olid nagu päris, samas teadsin, et need seda pole.»
Ehtsuse saavutamiseks on Miia-Milla-Manda muuseumis näiteks kommide, šokolaaditahvlite ja konservide sildid paljundatud Tallinna linnamuuseumi kogudest. «Lapsed ei usu sageli, et need pole ehtsad, ja kisuvad paberi šokolaadide ümbert ära,» sõnas Veeremaa naerdes.
Veeremaa meelest on tähtis, et muuseum meeldiks just lastele, seega saavad nad seal palju ronida, kõikjale sisse pugeda, avada sahtleid ja kappe.
Väljapanek koosneb erinevatest tubadest, näiteks Miia-Milla-Manda ruumist, loodustoast ja planetaariumist. «Kõik esemed on metoodilised vahendid selgitamaks sõpruse teemat,» ütles ta. «Et lastel kujuneb kindel teadmine sõpruse sügavamast tähendusest alles umbes 11aastaselt, tegeleme pigem alustaladega.»
Veeremaa ütles, et midagi on ka täiskasvanutele. «Olen näinud täiskasvanuid, kes loevad läbi kõik tekstid ja mängivad kõiki mänge,» lausus ta. «Muuseum aitab ka vanematel sõpruseteemat lastega käsitleda.»
Harimisel moodustavad tähtsa osa tunnid, mida enne hommikust avamist viivad rühmadele läbi koolitatud muuseumipedagoogid.

Kuigi muuseumis laste kära jätkub, siis Veeremaad see liialt ei väsita, sest lapsed peavad sellise töö juures kindlasti sulle sobima. «Olen muuseumides töötanud 11 aastat, nüüd tegelen rohkem töö koordineerimisega, see huvitab mind pedagoogilisest osast rohkem,» lausus ta.
Muuseumi juhtimisel on Veeremaale katsumus panna kogu süsteem toimima nii, et inimesed saaksid võimalikult hea elamuse. «Kui külastajad võtavad ideed hästi vastu ja saan positiivset tagasisidet, näen, et teen midagi, mis inimestele meeldib,» arutles ta.
Veeremaa ütles, et ei tea, kui palju inimesi on tundnud tunnet, mis kaasneb täiesti uue muuseumi ülesehitamisega. «See emotsioon on niivõrd eriline, seda ei saa kirjeldada,» tunnistas ta.
Lõõgastuda aitab sport
Veeremaa meelest on tema töö pluss maja asukoht Kadriorus ja väga hea 11-liikmeline omavahel haakuv kollektiiv. «Kui alustasime, olime kahekesi, aga nüüd saame erineva tausta ja päritoluga inimestega projekte koos planeerida,» lausus ta.
Muuseumis on ette tulnud ka huvitavaid juhtumeid. Näiteks kuulis Veeremaa kord kõrvalruumist, kuidas külastajad laulsid maja ajalugu käsitlevas toas Eesti hümni.
Uurima minnes selgus, et pjedestaali kõige kõrgemal astmel seisis umbes nelja-viiene poiss, kellele vanaema ja ema seda laulu esitasid. «Võib-olla oli see tema esimene autasustamine,» mõtiskles Veeremaa.
Umbes aasta tagasi nägi Veeremaa, kuidas muuseumi tuli umbes kell 14 isa nelja-viieaastase pojaga. Kui töötajad kell 18 maja sulgema hakkasid, jonnis poiss koridoris pikali maas, et tahab veel mängida. «Tore oli näha, et laps on neli tundi muuseumis olnud ja tal on ikka siin midagi teha,» sõnas ta.
Praegu on Veeremaa tulevikuplaanidki seotud Miia-Milla-Mandaga. «Järgmisel-ülejärgmisel aastal loodame vahetada ekspositsiooni täielikult välja,» ütles ta. «Järgmisel suvel on maja 75. sünnipäev ja sellega seoses teeme üritustesarja, mille üks osa on näiteks peredele mõeldud tantsuetendus.»
Tööst vabal ajal lõõgastab Veeremaa rulluisutades ja suusatades. «Eelmisel pühapäeval (14. augustil – toim) läbisin Tartu rulluisumaratoni, alustasin täiesti lõpust, kuid jõudsin 216. kohale, osalejaid oli üle 600,» lausus ta.
Veeremaa meelest on Tallinnas head treeninguvõimalused, näiteks vihmase ilma korral saab alati sees sportida. «Tallinnas mulle meeldib,» tunnistas ta. «Väiksemas linnas ma elada ei sooviks, kuigi Tartu on ka tore, võib-olla veidi liialt vaikne, aga praegu ei igatse ka suuremasse paika.»
Veeremaa üks hobidest ka reisimine. «Viimane retk oli seotud tööga ja viis mind Gotlandi saarele keskaja päevadele,» ütles ta. «Külastasime muuseume ja saime uusi ideid, mis on töö juures väga olulised, nii pole tarvis lõputult jalgratast leiutada.»
Praegu Paides vanematel külas käies on Veeremaa üritanud vähemalt korra aastas Järvamaa muuseumist läbi astuda.
Sel suvel arutas ta ajakeskuse juhtidega ajakeskuse ja Miia-Milla-Manda koostööplaani. «Ajakeskuse loomine on väga positiivne, enne oli Vallitorn pigem kunstigalerii,» ütles ta. «Loomulikult läheb mulle oma juurte poolest korda, mida Paides tehakse.»
Veeremaa meelest aitab ajakeskuse tegevust veel paremini korraldada, kui sinna töötajaid juurde võtta. «Võin öelda, et see, mida omas majas (Miia-Milla-Manda muuseumis – toim) teeme, toimib tänu meie inimestele,» lausus ta.
Veeremaa on seda meelt, et Mäo uue ristmikuga on veelgi keerulisem inimesi trassilt Paidesse kutsuda. «Näiteks Weissensteini tegevus on väga tore, aga Paides on puudu suurematest festivalidest, üritustest ja projektidest, mis tooksid siia laiemat ringkonda,» selgitas ta.
Kuigi lähiaastatel Veeremaa ilmselt Paidesse elama ei tule, ta siiski seda lõplikult ei välista. «Kunagi pole teada, mida tulevikult oodata,» ütles ta. «Praegu olen seotud muuseumi ja mõne teisegi ideega, mis mulle väga hästi sobivad.»
Veeremaale teeb rõõmu, kui Miia-Milla-Mandasse helistab mõni Paide või Järvamaa õpetaja, kooli- või lasteaiajuht, kes uurib, mida lapsed seal näha ja teha saavad. «Järvamaa lapsi siin käib, aga vähe,» lausus ta. «Siiski on alati tore, kui nad meid külastavad.»

Tanel Veeremaa

Sündinud 15. novembril 1977.
1985–1996 Paide ühisgümnaasium.
1996–2001 Tallinna pedagoogikaülikool - kunstiõpetuse, kunstiajaloo ja joonestamise õpetaja, lisaeriala terviseõpetus.
2000–2001 Tallinna lasteaed nr 22 - võimlemisõpetaja.
2002–2006 Viimsi keskkool - kunstiajaloo õpetaja.
2000–2006 Eesti Vabaõhumuuseum - muuseumipedagoog.
2006–2009 Eesti Vabaõhumuuseum - hariduskeskuse juhataja.
2006–2008 Eesti muusika- ja teatriakadeemia - kultuurikorralduse magistrikraad.
2009– Tallinna linnamuuseumi filiaal muuseum Miia-Milla-Manda, muuseumijuht.