Maailma tervisekäijad kohtusid taas 20.–23. oktoobrini Türgis Antalya linnas XII rahvusvahelisel terviseolümpiaadil, 170 eestlase seas tundis suvesoojas tervisekõnnist rõõmu ka neli paidelast.
Kõnnihasart viib kaugetesse maadesse
29. oktoober 2011, 13:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Paide ümbruse ja teisi Järvamaa kergliiklusteid kasutavad ratturite ja rulluisutajate kõrval agaralt ka kepikõndijad, on neist vähesed sidunud end rahvusvahelise tervisekäimisega, mida maailmas koordineerib Internationaler Volkssportverband (IVV) (rahvusvaheline tervisespordi föderatsioon – toim).
Eestlaste särgid
tõmbasid pilke
Eestis koondas käimishuvilisi sel hooajal spordiselts Kalev sarjaga «Käime koos!», kes 170 eestlast Türki olümpiaadile lähetaski.
Muide, Hollandist 1989. aastal alguse saanud üle kahe aasta tehtav olümpiaad on 2007. aastal olnud Otepääl ja eestlaste korraldada.
Lõuna-Türgis Vahemere kaldal asuv ja Tauruse mägedest ümbritsetud Antalya võttis päikesepaiste ja 26kraadise suvesumedusega vastu tuhandeid tervisesportlasi ligi 30 riigist.
Sammulugeja võis kilomeetreid koguma panna juba olümpiaadi esimesel päeval, kui siirdusime hotellist kuue kilomeetri kaugusele kesklinna jäävale Vabariigi väljakule, et rongkäigus neli kilomeetrit tagasi olümpiaadi keskusse, suurde klaaspüramiidi avamistseremooniale jõuda.
Trammiliikluse seisanud rahvaste kõnd tõi Antalya peatänavale omajagu elevust. Meid tervitati tänavalt, poeustelt, majade akendest – eestlaste meresinised särgid poleks kuidagi saanud jääda märkamata.
Mis kõige üllatavam: tiheda rivina oli loosungeid hüüdma pandud koolilapsed, nii suured kui väikesed, kes tegid seda tundide ajast teadagi rõõmuga.
Klaaspüramiidi all süüdatud olümpiaadituli jäi põlema pühapäeva keskpäevani, õhtune tere-tulemast-pidu andis paraja türgi kultuuri šoki, kus tantsijate etteasted lõppesid enamjaolt punalipu lehvides.
Käimisradu olid olümpiaadi korraldajad maha märkinud mitmesuguste pikkustega 5 kilomeetrist 42 kilomeetrini Antalyasse, Larasse, Kursunlusse ja Kemerisse. Lisaks võis valida rattasõitu ja ujumist.
Olümpiaadikülast stardipaikadesse jõudis keskelt läbi pooletunnise bussisõiduga. Vaat see koht kujunes korraldajaile tõeliseks pudelikaelaks.
Kuigi kataloogis olid busside väljumis- ja saabumisajad kirjas veerandtunnise täpsusega, läks kõik juba alguses isevooluteed, nii et rajal muidu viisakusega hiilanud saksa ja norra vanahärradki lasid bussi peale trügides käiku küünarnukid.
Meie kaheksaliikmeline kohapeal välja kujunenud käimispere – Maie ja Rein Tallinnast, Veljo Vihterpalust, Tõnu Kohtla-Järvelt, Marika ja Riina ning Marika ja Anne Paidest – otsustas esmalt siirduda Kursunlu loodusparki 24 kilomeetrile.
Peamiselt seedri- ja eukalüptimetsas kulgenud rajal sattusime ka kümnete meetrite pikkuste tomatikasvuhoonete tagahoovidesse, kuivaks jäänud jõesängi kividele turnima ja järsakuist üles-alla ronima.
Vahemere
lained kosutasid
Pingutusi kroonis lõpukilomeetritel linnulaul ja järjest valjenev koskede kohin ning liaanidesse põimunud käigud.
Äraeksimisvõimalust oli vähe, kaardid olid täpsed, ka turvasid meid Türgi armee sõdurid, püssid õlal, ja kontrollpunktidesse jätsime maha oma nimelise kiibi piiksu. Aega kulus meil neli tundi ja 50 minutit.
Teisel päeval võtsime teise suuna: nii-öelda lõdvestuseks 10,5 kilomeetrit Kemeris, kus kaks kolmandikku rajast kulges linnas mere kallast pidi ja villade vahel ning kolmandik Tauruse mägedes.
Lauskmaa inimesi köitsid muidugimõista hunnitud vaated ühelt poolt kõrguvatele mäetippudele ning teisalt merele ja linnale, lõunamaine taimestik ja kivised rajad, mis nõudsid täit tähelepanu nii tõusul kui laskudes (pildil).
Kolmest tunnist ja kümnest minutist poole kulutasime mägedes ja poole linnaringil – keskpäevapalavus haihtus pingul kehast ja jalgadest hetkega Vahemere lainetes.
Kahe aasta pärast kohtume Lõuna-Tiroolis Val Gardenas!
KOMMENTAAR
Riina
Nurklik
Tore, et rajad paiknesid eri piirkondades ja kaardile olid huviväärsused ära märgitud. Meeldis käia Tauruse mägedes: rühid mööda külge üles, näed võrratut vaadet, astud kümme sammu edasi ja vaade on veelgi ilusam – 10,5 km möödusid märkamatult.
Imetlesin kohalikes aedades puu otsas kasvavaid granaatõunu, need olid nagu jõululaternad. Hea oli ujuda Vahemere puhtas selge ja soolases vees. Kohalik rahvas oli meie vastu lahke ja sõbralik. Aga linnas on ülekäigurajad seal täiesti mõttetud asjad.
Marika
Saar
Loomulikult oli 24 ja 10,5 km pingutuse eest, toonust lisas vahelduv maastik, huvitav kohalik eluolu ja lõunamaine loodus.
Teisel päeval Tauruses saime lahtistel kividel nii üles ronida kui alla tulla, pildistamisel pidi eriti ettevaatlik olema. Ja pildistada oli palju, näiteks kivide vahel kasvavaid alpikanne, mida Austrias Aplides ei näinud. Mäkketõus oli parajalt raske, aga ega laskumisel kergem olnud. Tahaksin järgmiselegi olümpiaadile minna, hasart tuli sisse, kui igas eas toredaid inimesi kõndimas nägin.