Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/21/7608517t1hd20e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/29/12017092t1h46ce.jpg)
Tuulevaiksetel kevadõhtutel kostab soode ja luhtade, niiskete raiesmike ja võsastunud heinamaade kohalt õige huvitavaid hääli. Keegi hüüab kõrgelt lennult «tikut-tikut» ja lisab kaeblevalt juurde «möhöhöö». Tikutaja ehk taevasikk tikutab ja möhitab üleval taevas.
Tikutaja kevadkontserdid on kaugele kuulda. Tuntum kui lind ise, see pikanokaline pruunikirju sulestikuga vesiste alade elanik, ongi tema hääl. See kõlab kevadises hämaruses pea poole ööni, algab ühe esimese linnuhäälena hommikul ammu enne koitu, ulatudes kuulaja kõrvu harva ka keset päeva.