Noor tantsujuht nägi suure peo köögipoolt

  • Saadud kogemus osutus väga väärtuslikuks
  • Rahvatants on eestlastele hinge pugenud
  • Tantsukirge tuleb toita ka pidude vahel

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Paidelasele Kätlin Merisalule (30) oli tänavune laulu- ja tantsupidu «Minu arm» väga tähendusrikas. Seiku, mille kohta ta sai öelda «esimene kord», oli mitmeid. Kõige erilisem neist oli võimalus kaasa lüüa tantsupeo lavastusmeeskonnas ning näha oma silmaga, kuidas joonistest paberil saavad staadionil ägedad tantsud ja pidu põimub ühtseks tervikuks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Merisalu nentis, et noore rahvatantsujuhina, kes on rühmi vaid kaheksa aastat tantsitanud, ei osanud ta kutset liigijuhi assistendiks oodata. «Saatsin S3 (kolmanda kategooria segarühmad – toim) kategooria liigijuhile Karin Soosalule küsimuse «Kolhoositantsu» vööde kohta ning sain koos vastusega omakorda küsimuse, kas ma ei tahaks tulla tema meeskonda assistendiks,» meenutas ta üllatavat seika. «Minu jaatav vastus läks kiirelt teele, sest olin tantsupeol varem osalenud nii tantsija kui ka rühmade juhendajana, kuid peo köögipoolest polnud mul aimugi.»

Nüüd teab Merisalu, et see on üüratult suur töö, mille liigijuht ja tema kolm assistenti peavad ära tegema. «Mina olin väljakuassistent ja pidin rühmad paika saama Kalevi staadioni idatribüünipoolses servas. Jooniseid pidin lugema tagurpidi, sest tantsude põhisuund oli ju läänetribüünile,» selgitas ta.

Tagasi üles