Noor lõopistrik istub veel pesas

Foto: Ingmar Muusikus

Lõopistrik on sale ja väle lind, kes kihutab just kui suurt kasvu piiritaja välgunoole kiirusel läbi õhu, roostekarva püksid jalas ja must mask peas. Kiire lend kuulub isase pistriku jahivõtete hulka. Jahitavateks on linnule nime andnud lõokeste kõrval pääsukesed, kiurud, varblased, hänilased ja teised väikelinnud. Noori, äsja lennuvõimestunud värvulisi on osaval lõopistrikul lihtne püüda.

Ka kiilijaht vaiksel soojal suveõhtul soo või roostiku kohal kuulub lõopistriku päevakavasse. Putukajahil asendavad kiireid sööste vahelduvad laug- ja sõudelennud, äkilised kiirendused ja suunamuutused. Lõopistrik on kiiremaid ja osavamaid röövlindude seas, tema manööverdusvõime on imetlusväärne.

Pistrikupaar võtab kevadel üle mõne vana tühjaks jäänud rongapesa kusagil raiesmiku seemnemänni tihedas ladvas või kõrgepingeliini postil ja kohendab seda värskete okstega. Seejärel peetakse häälekaid pulmalende ja juunis muneb emane pistrik 1–4 muna. Igal aastal valivad pistrikud uue pesapaiga, kuid territoorium püsib üsna sama. Lõopistrikke arvatakse Eestis pesitsevat 500–800 paari.