Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4956973t1h1478.jpg)
/nginx/o/2019/08/16/12471061t1h7415.jpg)
Sellal kui järjest enam tähtsustatakse loodussäästlikku liikumist ja autode asemel soovitatakse punktist a punkti b jõuda jalgrattaga, ehitatakse juurde ja parendatakse kergliiklusteede võrgustikku, on rattausku inimesed tihtipeale küsimuse ees, kuhu oma kaherattaline turvaliselt parkida.
Kauplused, turg, omavalitsushooned, postkontorid, perearstikeskused, söögikohad-kohvikud ehk asutused, kuhu inimestel on asja iga päev, pole tihtipeale arvestanud sellega, et väikelinnades ja asulates liikumiseks kasutavad paljud jalgratast. Kui autoomanik pääseb avalike hoonete juures oma sõidukiga peaaegu et trepi ette, siis ratturid saavad oma sõiduvahendi parkida hea õnne korral ja üksnes loetud hulga kaherattalisi mahutava hoidiku juures, kus kehtib reegel: kes ees, see mees. Rattahoidikuid lihtsalt napib või pole neid mõne asutuse ja hoone juures olemaski.