Kaitseliitlastel tuleks koduküla kaitset Talibanilt õppida

«Ma arvan, et kaitseliitlane ei pea sõjas olema ilmtingimata määrustikupärases kaitseväe vormis. Ta võibki kaitseväelasest hirmsam välja näha. Kaitseliitlase tunnus on käeside ja relv ning sellest piisab rahvusvahelise õiguse jaoks sõduriks olemiseks,» osutab brigaadikindral Ühtegi. Foto: Urmas Glase

«Kui võidame, meie üle kohut ei mõisteta, kui kaotame, pole kellegi üle kohut mõista,» võtab Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi kokku kreedo, kuidas relva kandev kaitseliitlane peab oma kodumaa eest võitlema.

Neli kuud organisatsiooni juhtinud kindral Ühtegi (55) ütleb, et Kaitseliidu roll muutuvas julgeolukorras on samasuguses arengus, nagu viimase viie aastaga on ümber hinnatud Eesti julgeolekuriske ning riigi- ja kodanikukaitse vajadusi.

Kui seni tegutses Kaitseliit arusaamas, et konventsioonaalse sõja puhul tuleb malevatel välja panna rindeüksusi, siis uue lähenemise järgi on iga maleva tööpõld ennekõike kodumaakond ja omavalitsus, kus vaenlast koduseinte toel võimalikult valusalt nõelata, tagada elanikkonna julgeolek ning olla teejuhiks Eesti ja liitlaste regulaarvägedele.