Kuule tuleb nagu parme viu ja vops

7. jalaväepolgu 3. roodu 4. rühma koosseis (ilmselt 1919. aasta suvel): 1. rida V. Unt (langenud), E. Leemann, A. Tamm. 2. rida: G. Ovim (?), J. Allik, V. Pärn (langenud), rühmaülem Kustas Viitmann (istub käed rinnal risti), P. Reimann, R. Vorms, O. Kahar. 3. rida: A. Pärk, Antons, R. Hardimäe, A. Trei, A. Pleier, G. Vahter, R. Suulbok, O. Silde, J. Vaimann, J. Tamm, J. Vaimann, E. Solopov. 4. rida: M. Toode, V. Potter (?), V. Lunge, M. Putk, I. Velt, K. Ehte. Foto: Erakogu

Detsembris 1918 kuulutati välja nelja vanema aaastakäigu mobilisatsioon, mille hulgas ka mina olin ja 13. detsembril Paide sõjaväe komisjoni ette pidin ilmuma. Vahepeal olid punased ühtesoodu edasi tungimas. Asjata oli kõik meie vastupanu ja ülepea usk oli kõigil enese sisse kadunud. Seega polnudki siis muud teha, kui taganeda ja taganeda.

Põdesin Hispaania haigust (gripp – toim). Sedakorda sain komisjonis ajapikendust kaks nädalat, sest haigus oli kallal ja niiviisi haigest peast liinile minna oleks nii hästi kui oma tapmine olnud.

Paidesse komisjoni ette