Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/21/7608517t1hd20e.jpg)
/nginx/o/2020/02/03/12912934t1h956f.jpg)
Nii närust talve ei osanud valgejänes karta. Nagu ikka, oli ta juba novembriks suvise pruuni karvkatte vahetanud lumivalge talvekasuka vastu, mustaks jäid vaid kõrvaotsad. Lumes on säärase kostüümiga lust ringi lipata. Või siis põõsa all liikumatult põõnates vaenlastele märkamatuks jääda. Aga nüüd – nagu elav märklaud!
Valge jänes jaanuaris keset rohetavat taliorasepõldu on mitmes mõttes paradoksaalne vaatepilt, mis iseloomustab tänavust talve, aga ka globaalsemaid muutusi. Muutused tulevad liiga kiiresti ja valgejänesel ei ole neist palju head loota.