Valgejänese kannatuste talv ehk Valge kasuka nuhtlus

Foto: Ingmar Muusikus

Nii närust talve ei osanud valgejänes karta. Nagu ikka, oli ta juba novembriks suvise pruuni karvkatte vahetanud lumivalge talvekasuka vastu, mustaks jäid vaid kõrvaotsad. Lumes on säärase kostüümiga lust ringi lipata. Või siis põõsa all liikumatult põõnates vaenlastele märkamatuks jääda. Aga nüüd – nagu elav märklaud!

Valge jänes jaanuaris keset rohetavat taliorasepõldu on mitmes mõttes paradoksaalne vaatepilt, mis iseloomustab tänavust talve, aga ka globaalsemaid muutusi. Muutused tulevad liiga kiiresti ja valgejänesel ei ole neist palju head loota.

Valge kasukas on kohastumus, mis aitab põhjamaistes tingimustes ellu jääda. Pideva lumikattega päevade vähenemine või lumeta talved muudavad elutingimused pikk-kõrvale ebasoodsaks. Lumejänes vajab lund oktoobrist-novembrist märtsi-aprillini. Võib arvata, et selliseid talvesid enam ei tule. Olgu ilmad soojad või külmad, valgejänes saab valge kasuka selga niikuinii. Ja poole talve pealt ta seda kevadise kostüümi vastu ei vaheta.