Talvitav hallhaigur ootamatus lumehanges

Foto: Ingmar Muusikus

Küllap üllatas eelmisel nädalal maha sadanud lumi ka talveks Eestisse jäänud hallhaigruid. Lumehanged ulatusid 35 sentimeetrini, haigruid Roosna-Alliku allikatel võis olla kolm-neli. See on Järvamaal talvitavate kalakurgede lemmikpaik, kuna siin on lahtist vett ka pakaselistel talvedel, madalas vees söögiks piisavalt kalu. Ootamatu, kuid lühiajaline talv haigrute eluolu ja päevaplaane oluliselt ei seganud.

Tegelikult on hallhaigrud rändlinnud. Liigi kaugemad talvitusalad asuvad Edela-Aafrikas. Suurem osa haigrutest säästab end pikemast rännakust, jäädes talveks pidama Lõuna- ja Lääne-Euroopa vetele. Ränd ei ole linnule kerge. See on täis ohte, võtab palju aega ja kulutab energiat. Soojenev kliima vähendab lindude rännutungi ja lühendab rändeteid. Kel võimalik, proovib paiksemaks jääda ja talve kodumaal üle elada. Hallhaigur on üks neist, kes katsetab talveks Eestimaale jäämist. Tänavune talv on siiajääjatele soodne. Aastatega on nii pesitsevate kui ka talvituvate haigrute hulk Eestis vähehaaval suurenenud.

Hallhaigru talvepäevad mööduvad kalastades. Lühikese valge ajaga peab lind nii palju saaki tabama, et sellest saadav energia teda järgmise hommikuni virgena hoiaks. Kalastaja passib liikumatult kohapeal või kõnnib aeglaselt pikkadel jalgadel läbi vee, kollased silmad veest saaki otsimas. Kui kalaparv sattub haigru piraka noka ulatusse, järgneb välkkiire löök ning luukarits, särjemaim või mudas tukkuv konn ongi nokas. Enamasti on kalakure saagiks väikesed olevused. Kui kõht on täis, võib niisama kivi või puu otsas istuda ja sulgi kammida.