Juured innustavad kodukandist raamatuid kirjutama

August Liivik on Merike Poljakovi kauge sugulane ja hõimlane, keda teatakse laskmise maailmameistrina, Argentina karika võitjana, kuid kelle elus oli palju läbi uurimata ja kirjutamata tahke. Tema tahtis raamatuga näidata laiemalt, kes August Liivik inimesena oli. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

• Kuulsast laskurit August Liivikut tõmbas ka näitlemine ja lavastamine
• NKVD pani Liivikule süüks Kaitseliidu relvade meestele kätte lubamist
• Paljud meist oskavad nimetada 1550. aastal elanud vaarvanemaid?
• Põikva küla ajaloost on Merike Poljakov ilmutanud mitu raamatut

Järvamaal, Tartus ja Tallinnas aastakümneid raamatukogunduses töötanud, Esnas sündinud ja Põikval kasvanud Merike Poljakov (73) on pensionipõlves sugupuud uurides kirjutanud kodukandi ajaloost ja inimestest mitu raamatut.

Äsja sai Poljakov kaante vahele ilmselt kuulsaima oma küla mehe August Liiviku loo «Järvamaalt Põikvalt pärit maailmameister August Liivik». «August Liivik on minu kauge sugulane ja hõimlane, keda teatakse lask­mise maailmameistrina, Argentina karika võitjana, kuid kelle elus oli palju läbi uurimata ja kirjutamata tahke. Tahtsin raamatuga näidata laiemalt, kes ta inimesena oli,» selgitas ta.

Uurimistöö nõudis põhjalikkust

Kaasaegseid, kes Liivikut meenutada mäletaksid, Poljakovi teada enam elavate kirjas pole ja nii jäi pähkleid, millest enam jagu ei saa. «Tema poeg elab Paides, kuid oli kahe ja poole aastane, kui NKVD isa arreteeris. Küll oli palju abi nende perekonnaarhiivi piltidest,» lausus ta.

Leitnant August Liivik (enne nime eestistamist Liiver) oli üks teenekamaid Eesti ennesõjaaegseid laskesportlasi, individuaalne (lisaks kolm hõbedat ja kaks pronksi) ja 11kordne meeskondlik maailmameister (lisaks kaks hõbedat), kes kuulus 1937. ja 1939. aastal Argentina karika võitnud meeskonda.

Liivik oli Paide ja Türi gümnaasiumi ning Paide ja Vodja ametikooli riigikaitseõpetaja, Kaitseliidu Paide malevkonna pealik aastatel 1932–38 ja 1940. aastani Järva maleva pealik.

Poljakovi selgitusel on Liiviku laskurikarjäärist artikleid kirjutatud, aga tema eluteest ja valikutest tervikuna eriti mitte. «Käisin kild killu haaval läbi teadaolevad faktid ja otsisin juurde uut teavet. Uurisin, miks valis ta sõjaväelise tee, kuidas sai temast tuntud laskesportlane,» ütles ta. «Tänapäeval on vähe teada Liiviku teatrilembus. Paides ta lavastas, näitles ja laulis ning teatritegemine meeldis talle rohkemgi kui laskmine, millega ta alustas sõjakoolis aspirantide kursusel õppides. Võib-olla teistel asjaoludel saanuks temast tuntud teatrimees.»

Poljakov ütles, et luges August Liiviku vangistajate koostatud toimikut, Järva Maleva Teatajaid, kogus arhiividest fotosid. Toimikust nähtus, et Vjatlagis pidi Liivik tribunali otsusega 7. mail 1942 maha lastama, aga ta suri mõni päev enne, 3. mail.

«Toimikust selgus, et NKVD arreteeris Liiviku kolme Koeru mehe vintpüssi pärast. Kaitseliit pidi 1940. aastal relvad ära andma, aga kolmel Koeru kaitseliitlasel olid käes püssid, mis polnud kantud nimekirja. Liivik lasi meestel ise otsustada ja nad ei andnud relvi ära. Kohalik miilits sai haisu ninna, tegi ette­kande ja ka püssid endale hoidnud kaitse­liitlastele mõisteti surmanuhtlus,» selgitas Poljakov.

Küllap oleks NKVD pikaajalisele riigikaitseõpetajale ja aktiivsele Kaitseliidu pealikule leidnud ka mõne muu ettekäände arreteerimiseks.

Raamatut välja anda on kulukas, sestap oli kahe eelmise raamatu tiraaž väike. Ka Liiviku raamatu pildid töötles ja tekstid kujundas Merike Poljakov ise oma arvutis. Esimesed eksemplarid lasi ta välja tükkida hoopis koopiakeskuses, kus neid saab tellijate arvu järgi juurde teha. Raamatutrükikoja suurema tiraaži peale hammas lihtsalt ei hakka.

«Ma kirjutan kogukonnale, mitte massidele. Ei pea massiliselt tegema raamatuid, mida keegi ei loe. Ma ostan samuti raamatuid vähe ja väga hoolikalt valides. Las raamatuid küsivad mult otse need, kel huvi olemas,» lausus ta.

Praegu alaliselt Tallinnas elav Merike Poljakov hakkas oma suguvõsa põhjalikumalt uurima 2009. aastast ning selle ajaga koostanud emapoolse suguvõsa Jaansonite sugupuu ning esivanemate sugupuu tabeli koos põhi­andmetega.

Suguvõsa uuringud kestavad

Kui paljud meist oskavad nimetada oma 1550. aastal elanud vaarvanemaid? Merike Poljakov oskab ja on korraldanud sugu­võsa kokkutulekuid ning jaganud oma teadmisi sugulastega. «Meie juured on Vändra kandis, ka Koidula ja Särgava (kirjanikud Lydia Koidula ja Karl Ernst Särgava – toim) on sugulased,» ütles ta.

Isapoolse suguvõsa tabel on Poljakovil küll koos, aga põhjalikum töö selle kallal seisab alles ees.

Ta on Eesti genealoogia seltsi Tallinna osakonna asejuhataja, kogunud hulk materjali genealoogia seltsi liikmete biograafilise leksikoni tarvis ning oli viis aastat tagasi raamatu «Eesti Genealoogia Selts 25» kaasautor.

2016. aastal pälvis Merike Poljakov aasta genealoogi tiitli ja on 2017. aastast seltsi auliige.

Suguvõsa uurimise käigus kogunes kodukandi kohta palju teadmisi, nimesid ja lugusid.

Nii hakkasidki teadmised järjepanu raamatuteks vormuma: 2012. aastal «Aegade sild. Minu suguvõsast kaugemalt ja lähemalt» ja 2014. aastal «Tuntud inimesi minu suguvõsas».

«Kaks aastat uurisin ja võtsin hoogu, enne kui julgesin mõelda, et mõne suurema asja saaks tehtud,» sõnas ta.

Suguvõsa uurimise loomulikuks jätkuks olid juba laiema haardega teosed, nagu 2016. aastal ilmunud «Killukesi Põikva külast Järvamaal» ja aasta hiljem «Pudemeid Põikva koolist Järvamaal».

«Olen Põikval sündinud ja olnud 1965.–1982. aastani kohaliku raamatukogu juhataja. Meie küla oli aktiivse seltsieluga, kunagi tegutses paarkümmend seltsi. Sõja järel oli metsade vahel asuvas kandis aktiivne metsavendade tegevus,» meenutas Poljakov 1625. aastal esmamainitud küla lugu.

«Paljud Põikvalt pärit inimesed olid laiemalt tuntud, nagu keemik ja arstiteadlased, Jaapani aukodanik, Sajaanide looduskaitseala asutaja, maailmakuulus filosoof, sportlased.»

Põikva koolis käisid Merike Poljakovi ema, onud ja nende lapsed. Raamatus käsitleb ta kooli lugu laiemalt, kui on suguvõsa vaatenurk, ja kooli arengut kogu 76 aasta jooksul, räägib koolis töötanud õpetajatest.

Põikva kool loodi aastal 1871. aastal ja lugu lõppeb 1947. aastal, kui koolimaja maha põles ja uut asemele ei ehitatud.

Poljakovi ütlust mööda tulid ahiividest välja rõõmustavad leiud. Nii koolis käinud kui ka puudunud õpilaste nimekirjad andsid üsna hea ülevaate tol ajal Põikva külas elanud kooliealistest lastest.

«Arhiivimaterjalide seas oli päris vahvaid avastusi, nagu õpetaja pühalik tõotus, arstiabi tšekiraamat ja muidugi kirjad. Fotosid tuli perealbumitest, aga ka muuseumidest, vanadest lehtedest ja guugeldades,» lausus ta.

Poljakov lisas, et Põikva raamatutes ta nõukogude aja traagikat liialt ei puuduta. «Parteiprotokollides on ju nimed kirjas ja nende inimeste järeltulijad olemas. Ma ei pidanud vajalikuks vanu haavu ja halba üles kiskuda,» põhjendas ta.

Merike Poljakovi pere lugu

Merike Poljakov sündis 29. märtsil 1946 Esnas. Sõjaajal politsenikuna teeninud isa meelitati 1949. aastal amnestiaga end üles andma, aga arreteeriti Esnas ja saadeti aastateks Siberisse.

Merike elas seejärel emaga viimase kodukohas Põikval ja peab seda ka oma kodukohaks, Esnast tal mälestusi pole. Kui ema 1957. aastal suri, kasvatas Merikest Põikval onu pere.

Merike Poljakov õppis Türi keskkoolis, Tartu ülikoolis eesti filoloogiks, magistrantuuris infoteadust ja ka andragoogikat. Ta on olnud 20 aastat täiskasvanute koolitaja ja on praegugi aktiivne kaasalööja Tallinna väärikate ülikooli tegemistes.

1982. aastal jättis Poljakov raamatukogu juhataja töö Põikval ja siirdus Tartusse, kus töötas ülikooli raamatukogus lugemissaali juhatajana. Lisaks oli ta ülikooli ametiühingu peausaldusisik ja raamatukogu ametiühingujuht. Eesti iseseisvumise järel kolis ta perekondlikel põhjustel Tallinna ja töötas pealinna keskraamatukogus.

Tõstespordihuvilised teavad Albus peetavaid Rudolf Laane mälestusvõistlusi. 1930-40ndatel oli Esna raskejõustikuklubi Kalju liige Rudolf Laane mitmekordne Eesti meister tõstmises. Praegu on Merike Poljakov oma isa mälestusvõistluste patroon. Ka tema poeg Rene Laane on tuntud tõstja.

Merikese teine poeg Marek Laane on tõlkija, kelle nime leiab paljude tõlkeraamatute tiitellehtedelt. Merike on ka vanaema. Kui veel tiitlitest rääkida, siis 2011. aastal sai Poljakov Stenbocki majas peaminister Andrus Ansipilt ja siseminister Ken-Marti Vaherilt rinda kodanikupäeva aumärgi. «See tuli mulle ootamatult. Ju oli seotud parima raamatukogutöötaja ja koolitaja tiitliga,» sõnas ta.

Merike Poljakov on korduvalt olnud ka üle-eestilise eakate konkursi «Aastad täis sära ja väärikust» elutööpreemia kandidaat. «Kas 1968. või 1969. aastal sain üks ja ainus kord preemiareisi Poolasse. Pidin minema parteikomiteesse oma tausta rääkima. Küsiti, kellena ema ja isa on töötanud. «Isa oli Saksa politseis? Ja tahate sõita välismaale?» uuris asjamees. «Noh, hea küll, meie keelama ei hakka,» öelnud too.

Huvi raamatute ja lugemise vastu oli Merike Poljakovil juba lapsena. Kooliajal meeldis talle näidelda ja rahvatantsu teha.

Ta meenutas seika Laupa koolist, kus ta sai pärast öörahu raamatu lugemise eest isegi karistada. «Jäin internaadis valves olnud õpetajale lugemisega vahele. Ta käskis magama minna, aga ma arvasin, et ega ta teist korda kontrollima tule, ja lugesin edasi. Aga õpetaja tuli ja pani mind karistuseks poiste toa ukse taha nurka seisma. Piinlik oli seal öösärgi väel seista kartuses, mis siis saab, kui mõni poiss uksest tuleb ja mind näeb,» lausus ta.

Ajaloo talletamise missiooni kohta ütles Poljakov, et kui ta raamatut teeb, siis tuleb hasart peale ja ööl ega päeval pole vahet. «Otsin uusi andmeid arhiividest, kaevan internetis – see on kui haigus,» sõnas ta.

Poljakov lisas, et tahaks isast raamatu kirjutada, aga tema vastu on tal suur aukartus. «Kardan, kas ikka suudan,» ütles ta. «Ma ei kasvanud temaga väga lähedaseks, sügavat hingelist suhet ei tekkinud.»

Poljakov meenutas, et esimestel eluaastatel nägi ta isa harva. «Ta redutas metsas ja pidasin teda võõraks onuks, kui ta mõnikord koduuksest sisse astus. NKVD asendas isa surmanuhtluse karistusega 25 + 5 vangistust ja asumist,» lausus ta. «Ta oli pea kümme aastat Siberis vangis ja pärast amnestiaga vabastamist ei lubatud ikkagi kodukohta naasta. Kirjutasin isegi ENSV peaprokurörile kirja, et laske isa koju, ta pole midagi halba teinud, aga see ei aidanud. Sain isaga hästi läbi ja suhtlesime.»