Aafrika jooksulaager võib muutuda pealesunnitud pagenduseks

Olavi Allase teine Aafrika jooksulaager on kindlasti meeldejäävam kui esimene. Kolm nädalat treeninguid ja siis otsib ta võimalusi Eestisse naasta. Foto: Erakogu

See oli esimest korda eelmisel kevadel, mil Türilt pärit jooksumees Olavi Allase võttis kavva treeningulaagri Keenias. Viis nädalat ja suvisele võistlushooajale oli laotud korralik põhi. Tänavu pidi minema samamoodi, aga...

Juba Aafrikasse minek kujunes selliseks, et seikadest võiks vanuigi lastelastelegi rääkida. Kui Eestis kuulutati neljapäeval koroonaviiruse laialdase leviku tõttu välja eriolukord, oli viimasel Paide–Türi rahvajooksu pikal maal kolmandaks tulnud Olavi Allase juba Aafrika poole teel.

Maskides inimesed lennujaamades, võimalik viiruse laialdane puhang Aafrikas, koju tagasi saamise võimalused – asju, mille üle muretseda, tekkis laias maailmas hetkega omajagu.

Milline oli teie Aafrika-reisi algus?

Maskides inimesed lennujaamades, võimalik viiruse laialdane puhang Aafrikas, koju tagasi saamise võimalused – asju, mille üle muretseda, tekkis laias maailmas hetkega omajagu.

Reisisin täpselt samal ajal, kui Eesti valitsus tähtsaid otsuseid vastu võttis (eriolukord kehtes­tati neljapäeva õhtul – toim).

Neljapäeva hommikul hakkasin reisima ja reedel enne lõunat olin sihtkohas. Kokku oli neli lendu: Tallinn–Riia–Pariis–Nairobi–Eldoret. Lend oli huvitav selles suhtes, et esimesed kaks lendu olid praktiliselt tühjad.

Maski kanda ei olnudki nii populaarne, kui võinuks arvata. Pigem oli kandjaid vähe. Iga nurga peal olid desovahendid ja inimestel oli endal ka desopudelid kaasas. Mina kandsin maski ainult Pariisi lennujaamas. Lennundustöötajad kasutasid maske Pariisi ja Nairobi lennujaamas.

Hetkel on olukord murettekitav selles suhte, kas ja kuidas ma kolme nädala pärast siit tagasi saan. Ja treeningute seisukohalt on samuti seis imelik, sest ei tea täpselt, milleks ma siin end treenin, võistlusi lähiajal ei ole. Õnneks pole ma siin üksi.

Julgesite ikkagi minna?

Reisi alustamise hetkel polnud veel otsest eriolukorda. Võistluste suhtes polnud samuti piiranguid. Kuna Keenias ei olnud siis veel interaktiivse kaardi põhjal viirusjuhtumeid, siis ma väga ei põdenud.

Tulin Keeniasse koos ühe teise Eesti jooksja, Enari Tõnströmiga. Siin ootas meid ees Karl Mäe, kes on samuti jooksja. Samas külas viibivad veel Roman Fosti ja Kaupo Sasmin ning mõni eestlane veel.

Mis saab kohapeal?

Ilmselt teen ikkagi oma plaanitud trennid ära. Põhja saab siin normaalselt laduda ja vahest ikkagi mõne aja pärast ka võistelda. Lihtsalt istuda ja vahtida ei ole siin mõtet.

Kui väga vaja, siis olen valmis Aafrikasse ka kauemaks jääma, aga eelistan siiski koju naasmist.

Aafrikas kohapeal on pigem juba see teema, et kui kiiresti ja laialdaselt viirus Keeni­asse jõuab. Just avastati esimene juhtum, aga teades Keeniat, siis tõenäoliselt on siin seda rohkem. Et hügieeniga on olukord kehv ja inimesi palju, siis sellises riigis võib see tõsiseks kriisiks muutuda.

Igatahes kohalikud, kellega ma viimasel ajal vestelnud olen, küsivad selle viiruse ja leviku kohta Eestis päris palju. Inimesed on pisult hirmul.

Mõni tähelepanek veel. Ringi liikudes on märgata, et kohalikud veidi pelgavad valgeid inimesi ja valget inimest nähes hakkavad omavahel koroonaviirusest rääkima. Seda ei ole massiliselt. Üldiselt on kõik ikkagi sõbralikud.

Välisministeerium kutsub eestlasi kodumaale tagasi. Ehk kaalute kiirkorras tagasitulekut?

Kohe siit tagasi saada oleks päris keeruline. See eeldaks umbes 700eurost väljaminekut. Odavam variant on 500 eurot, aga sellega kaasneb kolm ümberistumist, mis suurendab lennujaamadesse toppama jäämist ja haigestumise riski, sest pidevalt lende tühistatakse ja lükatakse edasi.

Lennufirma pakub tasuta piletivahetust enne 31. märtsi tehtavatele lendudele, aga mul on pilet 3. aprilliks. Lend peaks olema ühe ümberistumisega Pariisis. Lennufirma on Air France, aga Pariisi–Tallinna lendu teenindab airBaltic, mis tühistas oma lennud kuni aprilli keskpaigani.

Saab olema huvitav. Tõenäoliselt muutub see teine lend Finnairi lennuks läbi Helsingi, aga eks paistab.

Praegu on mul majanduslikult kasulikum kindlasti siia jääda. Pigem olen kinni Keenias kui keset Euroopat. Praegu olukorda muidugi nii nimetada ei saa, sest plaanitud tagasitulekuni on veel kaks ja pool nädalat aega.

Mis saab siis, kui te ei pääsegi õigel ajal tagasi?

Vajadusel ma võtan oma ülejäänud puhkuse (Olavi Allase töötab Tartu vanglas valvurina – toim) ka välja, aga see on pigem varuvariant. Praegu ma veel sellele ei mõtle.

Eile õhtul läks üks Eesti tüdruk siit tagasi. Lennujaamas oli sadu inimesi, aga lennule lasti ainult kolm reisijat. Lend läks läbi Doha ja Stockholmi. Viimaste andmete järgi (pühapäevase seisuga) jäi ta Dohasse toppama. Stockholm on ju riskipiirkond.

Praegu broneeritakse Euroopas vähesedki alles jäänud lennud puupüsti täis. Rahvas rändab meeletult.

Kohapeal kannatab siis pikemalt olla?

Jah, kannatab.

Pühapäeval läks mul lõunasöök maksma veidi alla kahe euro. Kui Fanta jätta joomata, siis on maksumus umbes euro.

Teoreetiliselt võiks siin vastu pidada paar kuud. Pigem tulla ikkagi tagasi, sest mingil hetkel tuleb koduigatsus peale. Keskkond on teine.

Õnneks on meil siin toetav seltskond.

Treeningute kohapealt üritan kõik treeningplaanis ettekirjutatu ära teha. Peale treeningute ei ole siin midagi teha. Tundub, et sel aastal läheb kõrgusega (2400 m) aklimatiseerumine ka natuke kiiremini ja enesetunne on trennides parem.

JÄRVALASI REISIDEL

Koroonaviiruse laialdasest levikust põhjustatud meetmed on viimastel päevadel maailmas ringireisimise muutnud väga keeruliseks, et mitte öelda võimatuks.

Järva Teatajale teadaolevalt on sellest kõigest mõjutada saanud nii mõnigi järvalane. Näiteks Järva-Jaani ratta- ja suusaklubi inimestel pidi märtsi keskel algama kevadine rattalaager Hispaanias. Algaski, aga kaks päeva hiljem sai ka läbi. Viimaste andmete järgi otsivad nad aktiivselt võimalust koju tagasi tulla. (JT)