Töö ei lase koroona eest koju peituda

Tiit Ojala ei looda kojujäämisele ega riigi abile, vaid eelistab ise tööga leiva lauale teenida. Kaugsõiduautojuhtidel on praegu kiired ajad. Foto: Erakogu

Meedias on palju koroonaviiruse levikust tingitud dramaatilisi lugusid laiast ilmast kodumaale püüdlevatest eestlastest ja nende vintsutustest. Ent võõrsil viibivate või koju reisivate järvalaste seas on ka selliseid inimesi, kes võtavad olukorda rahulikult.

Järva Teataja hoiab laias ilmas praegu viibivatel või koduteed otsivatel järvastel silma peal.

Rekaga läbi Ida-Euroopa

Lennuklubi Keelutsoon eestvedaja, Sargvere mees Jaano Rässa hüppas autosse ja sõitis Ungarisse eelmisel reedel, kui koroonaviiruse leviku esimesed lained juba Eestit räsisid.

«See polnud mingi ideaalne olukord, ammugi mitte lõbureis, aga ega mingi ühe nii-öelda gripi pärast saa kogu elu ka seisma jääda,» põhjendas Rässa oma otsust.

Kolmapäeval kohapeal olles mainis ta, et jääks hea meelega Ungarisse, sest seal on rahulik ja tore, ja haigestunuid on vähe. «Teen mõnuga kaugtööd. Õhtul linna peal näen, kuidas inimesed teevad tervisesporti ja jalutavad ringi, õlled näpus. Rahvast on liikumas siiski vähem, paljud restoranid ja baarid on suletud,» lausus ta.

Paraku vajab Rässal kodune majapidamine hoidmist ja on palju kohustusi. «Mul oli Ungaris pürotehnikukoolitus ja Eesti põllumeestele vajaliku kauba kättesaamine. Ungaris toodetakse spetsiaalseid pauguteid põlde rüüstavate rändlinnuparvede hirmutamiseks,» selgitas ta. «Linnud on juba kohal ja teraviljakasvatajatel on vaja tulevase saagi kaitseks tööle hakata. Ega linnud hooli sellest, mis toimub inimeste vahel ja piiridel – nende vaatevinklist on põllumees ju laua katnud, väga tore.»

Neljapäeval alustas Rässa veoauto kabiinis Ungarist koduteed. Sõiduauto jättis ta Eesti saatkonna töötajate lahkel loal Budapesti esinduse juurde turvakaamerate vaatevälja. Enne kaht kuud vaevalt õnnestub masinat ära tuua.

Kuigi piirid on kaupa vedavatele masinatele lahti, ei õnnestu reka kabiinis mööda Euroopat ringi sõita mitte igal inimesel. «Mul on veoautojuhiluba ja koolitused läbitud. Üksnes seetõttu saan sedamoodi tagasi. Muidu oleksin pidanud tulema lennukiga, mida lendab aina vähem,» selgitas ta.

Piiridel on olukord pinev. «Nagu 1990ndatel. Ungari võtab asja lausa absurdselt tõsiselt ja riiki Slovakkia poolt sisenemisel on ööpäevane järjekord,» ütles ta.

Eile oli Jaano Rässa Slovakkias, kus rekakoorem sai kaubatäiendust. Plaan oli jõuda õhtuks Slovakkia ja Poola piirile. «Slovakkias on rahvas ka hulluks läinud, ilma maskita ei lubata isegi tualetti. Ühtegi poodi ei saa sisse, kui sul pole maski ees ja kindaid käes, aga kaitsevahendid on otsas,» lausus ta.

Koju võiks Rässa enda meelest jõuda pühapäeval, aga ta ei hakanud ennustama enne, kui Poolas sees on.

Kas jääda koju või minna tagasi Soome tööle?

Türilt pärit Tiit Ojala töötab Soome veofirmas kaugsõiduautojuhina graafiku alusel. «Minu kahenädalase puhkuse katkestas kolmapäeval, viienda päeva hommikul, Soome riigi eriolu­korra tõttu tööandja kaudu tulnud teavitus. Sain teada, et kui kohe samal päeval Soome ei sõida, võib juhtuda, et piirid sulguvad teadmata ajaks ja üle lahe pääseda on raske või sootuks võimatu,» lausus ta.

Ojala tunnistas, et otsust naasta Soome oli raske teha isegi siis, kui tööandja kinnitas, et tal on võimalik kohe rooli istuda. «Püüdsin olukorda selgitada oma kallile naisele Aliisile, kelles äkiline muutus ja ees ootav teadmatus esmalt paanikat tekitas,» ütles ta. «Lasin tal kõik hingelt ära rääkida. Kuulasin teda väga kannatlikult, kuni ta lõpuks välja­pääsmatu olukorraga leppis – tuleb minna. Olenemata sellest, kui kauaks, olenemata sellest, mis toob tulevik.»

Ojala lisas, et naise kõige suurem hirm oli see, mis saab siis, kui jääb tööl haigeks ja võõra riigi piiride vahele karantiini. Teiseks on teadmata, mida aeg toob ja millal tuleb see aeg, millal ta ükskord tagasi koju pääseb.

Lõpuks saabus kompromiss ja kolmapäeva õhtul astus Tiit Ojala Tallinna sadamast õhtusele laevale, et kriisiajal teha tööd ja teenida perele leiba. Koju jäädes poleks teenistust enam olnud. «Ma ei looda kodus istudes, et riigid niisama midagi maksaksid. Koju jäädes poleks olnud jälle mingit aimu, millal üldse tööle minna saab. Eks see oligi argument, miks osaliselt pere turvatunde arvel, teisalt just nimelt pere hüvanguks, sai tööleminek otsustatud,» selgitas ta.

Ojala märkis, et kaubaveod riikide vahel peavad edasi toimima. «Mitte üksnes seepärast, et oma perele leiva laule, ravimid kappi ja üür makstud saaks, vaid et kõigile inimestel oleksid vajalikud kaubad olemas,» lausus ta.

Kolmapäevaõhtusel laeval oli Ojala ütlust mööda inimesi väga vähe. «Avatud oli ainult üks söögikoht. Ühtegi meelelahutusprogrammi ei olnud. Inimesed hoidsid pigem omaette või väikestesse tuttavatesse gruppidesse. Tundus, et enamik laevas viibijaid olid Soome tööle minevad inimesed ja veoautojuhid,» lausus ta.

Eile hommikul oli Tiit Ojala jõudnud kaubakoormaga Rootsi. «Turu–Stockholmi laev Baltic Princess sõitis Stockholmi asemel Kappelskäri. Laeva pardal ma tavareisijaid ei kohanud. Olid veoautod ja autojuhid,» selgitas ta. «Restoranis jälgiti, et kõik sisenejad käsi desinfitseeriksid, ja jagati üksnes valmisportsjoneid. Oma käega toitu võtta ei saanud.»

Ojala sõnas, et inimesed Soomes, kellega ta töö juures kokku puutub, hoiavad võõrastega distantsi. Igal pool on üldkasutuseks käte desovahendid, mida usinasti kasutatakse. Liiklus maanteedel ja linnas on väga rahulik nagu nädalavahetustel.

Rootsis kaubaterminali võõra inimesena sisenevatel autojuhtidel peavad olema maskid ja kummikindad. «Tööpuudust transpordivaldkonnas ei tundu olevat. Minu töö on kaubaveod Soome ja Rootsi vahel. Kuni laevaliiklus kahe riigi vahel jätkub, kasutame neid teid. Kui katkeb, tuleb sõita ülevalt kaudu mööda maad. Kaup kohale viimata ei jää,» selgitas ta.

Millal on lootust koju pääseda, seda Tiit Ojala ennustada ei osanud, sest praegu tööd jagub. «Pole hullu, Soomest Eesti poole pidi ikka pääsema, aga seadused muutuvad nii kiiresti,» lisas ta.