Pritsimeeste pidu ehk tulekahjud Paide muinsusobjektidel

Kalle Kroon Foto: Margus Ansu

Juhtusin hiljuti vaatama maailmakuulsa Tšehhoslovakkia režissööri Milos Formani filmi «Pritsimeeste pidu», ingliskeelse pealkirjaga «The Firemen's Ball.»

Süžee seisneb selles, et ühe tuletõrjebrigaadi organiseerimiskomitee üritab aastapäevaks korraldada pidulikku balli, mis tipneks sellega, et samas kohapeal valitud iluduskuninganna annaks kunagisele asutusejuhile pidulikult üle mälestuskirve. Puhkpilliorkestri ja tantsu saatel muidugi. Ent ohmuvõitu organisaatorid kipuvad hätta jääma, sest juba päris alguses võtab peosaali üles seatud loosung millegipärast tuld, suurem osa loteriiauhindu varastatakse ära ja üks iludusvõistluse näitsikutest leitakse peolaua all amelemas noore tuletõrjujaga. Ent ometi on just tema kõige hakkajam, sest suudab võistluse žürii ees esineda ka paraja striptiisiga, millega võistlused ka võidab. Ent auhinnakirve pidulikku üleandmist takistab ootamatu sündmus – tulekahju naabruses asuvas elumajas, mille kustutamisel osaleb vaid üks juhuslik möödamineja, sellal kui pritsimehed ja -naised, šampanjaklaas käes, toimuvat pealt vaatavad. Elukoha kaotanud abielupaari heaks otsustatakse loteriivõit neile kinkida, tehakse isegi korjandus, ent annetatakse üksnes loteriipileteid, mitte raha, mida tulekahju ohvritel vaja olnuks. See film võeti üles 1967. aastal, järgmisel aastal leidis aset Praha kevad.

Millegipärast läksid mõtted filmi vaadates automaatselt traagilistele sündmustele, mis on kannatusterohke ajalooga Paide muinsusobjektidega juhtunud. Olukord on sama groteskne. On juba üldteada, mis juhtus Paide keskaegse kiriku samba alusega. Vaatamata korduvale teavitamisele, et samba alus tuleb kaitse ja varju alla viia, käidi sellest esmalt ümber, seejärel juba ka üle, nii et möödunud aastal see viimane tervikuna säilinud keskaegse Paide arhitektuuriobjekt hävis. Objektist olid teadlikud nii kiriku koguduse juhatus, kohapealne muinsusinspektor kui ka muinsuskaitse peadirektor ise. Ent see pole veel kõik. Tänavu hävitati enne ehitusloa saamist ka Posti tänava taga Paide kindluse vallikraavi välisserval asunud lubjaahi. See ahi oli ehitatud 16. sajandi teisel poolel, kui kindluse renoveerimiseks ja bastionite ehitamiseks lupja tuli põletada. Olgu – ehk ei ole üks lubjaahi niisugune haruldus, et teda säilitada, neid on Eestis leitud teisigi. Ent asi on selles, et pärast kasutamist formeeriti see ahi üheks osaks kindluse vallikraavi välisservast, olles sellisena kindlasti muinsuskaitseline objekt. Muinsuskaitsealal asuvat ehitist keelab hävitada muinsuskaitseseadus. Nüüd aga haigutab ahju koha peal auk, kusjuures koolimaja ehitusluba polnud lõhkumise ajaks isegi veel antud. Mulle kui ajaloolasele on üldse arusaamatu, kuidas saab niivõrd jõhkralt planeerida niihästi vallikraavi kui ka selle servale rajatisi, mille ehitamine rikub otseselt Eesti vanimat tervikuna säilinud bastionaalsüsteemi?