Meil on põhjust olla uhked

Priit Värk Foto: Dmitri Kotjuh

Selle aasta 20. augustil möödub 29 aastat Eesti riigi iseseisvuse taastamisest õigusliku järjepidevuse alusel. Ma usun, et paljudele kangastub silme ette pilt Eesti Televisioonist, kuidas 20. augustil 1991. aastal kell 23.03 lööb Ülo Nugis riigikogu suures saalis haamriga vastu lauda ja lausub: «Selle ettepaneku poolt on 69 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid saadikuid ei ole. Otsus on vastu võetud.»

Sellest hetkest alates ei kuulu Eesti enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik.

Ma kujutan ette, et kõik eestlased mõistavad üksmeelselt, kui oluline on see päev ja kui oluline on vabadus. Samas mõistab iga põlvkond erinevalt, millal algas võitlus vabaduse taastamise nimel. Kõige nooremad, kes polnud tol ajal sündinudki, võivad arvata, et üks hilisõhtune tähtis koosolek parlamendi saalis tõigi kauaigatsetud vabaduse. Järgmine põlvkond, kes oli juba selles vabadusvõitluses osaline, mõtleb fosforiidisõjale, Hirvepargi miitingule, Balti ketile, muinsuskaitse seltsile, Eesti Kongressile, Eesti Komiteele, Rahvarindele, laulupidudele, teletorni kaitsmisele, aga ka Interrindele ja tankitulele Moskvas.