Tedremängu mulin soos – kevadhommikute ürgne kutse

Kana ja kukk. Mänguplatsile saabunud tedrekana ümber hakkab kudrutav juhtkukk tantsuringe tegema. Foto: Ingmar Muusikus

Nädal tagasi täpselt kell 4.30 alustasid tedrekuked mängu. Siis on veel nii hämar, et mustades kuubedes mängjatest on näha üksnes sabasuled – lumivalged lehvikud siin-seal soolagedal mätaste vahel.

Poolteist tundi enne päikesetõusu on vähe näha, aga palju kuulda. Juhtkukk laseb jahedasse õhku esimese kõhvi, mispeale läheb mulisev tedrepada mõne hetkega täisauruga tööle. Sekka kostab susitavaid «sussilaskmisi», tiibade plagistamist üleshüpetel ja tuhme matsatusi, kui kuked võideldes omavahel kokku lähevad. See on kevadiste soomaastike iseloomulikemaid ja ürgsemaid helipilte, mis viimase poolsajandi jooksul on aina harvemaks jäänud.

Tetrede mulisev kudrutus on akustiliselt kummaline hääl. Kui seda lähedalt kuulda, ei kõla see üldse tugevalt. Detsibelle on napilt, kuid maastikul levib heli hämmastavalt kaugele. Vaiksel hommikul kostab tedremäng kolme-nelja kilomeetri taha.