Puurenn oli pärast külma ööd täiesti kuiv. Alles märtsi esimestel päevadel tilkus sealt magusat vahtramahla. Tilkus peaaegu pool kannu täis. Neste pidi aitama nahaprobleemide korral ja muutma naha iseäranis siidiseks ja pehmeks.
Vaher kostitab magusa nestega
20. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Päiksepoolsemates kohtades võib mahl varakult liikuda,» ütles Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse metsanduse kutseõpetaja Kaja Hiie.
Dendroloogiaõpetaja Hiie hinnangul oli tänavu märtsi algus mahlajooksuks siiski külm. «Et vaher tilkuma hakkaks, peavad päevad olema ilusti plussis ja ööd miinustes,» selgitas ta.
Seda, et vahtramahl esimeste sulailmadega jooksma hakkab, kinnitas ka Luua metsanduskooli metsnik Jüri Puusepp.
Mahla tulek sõltub ilmast
Puusepa ütlust mööda pole märtsi algus selleks liiga varajane aeg ja kõik sõltubki ilmast. «Sula oli juba mõnes kohas ära ja pani mahla liikuma,» sõnas ta.
See, et eelmise nädala keskpaiku tulid külmakraadid tagasi ja termomeeter langes mõniteist pügalat alla nulli, pani mahlajooksu kinni. Puusepa meelest ei tee niisugune katkestus midagi paha ja sula korral läheb mahl uuesti liikvele.
Kaja Hiie märkis, et intensiivne mahlajooks kestab umbes kolm nädalat. Vahtral algab see varem, kasel hiljem. Puu lõpetab mahla andmise, kui läheb soojaks. «Siis tal seda enam ei jookse või pole see enam magus,» ütles ta.
Esimeses mahlas on toitainevarud kõige suuremad ja see on eriti suhkrurikas. Mingil ajal magusus kaob ja aprillis mahlavool lõpeb.
Karksi-Nuia lasteaia kasvataja ja loodusesõbra Kaja Saare meelest on praegu ideaalne aeg. Tal endal küll pole maatükki, kus kasvaks vaher, aga tuttavad olid juba nestet saanud. «Kui keegi on mulle seda pakkuma tulnud, olen tänuga vastu võtnud,» sõnas ta.
Saar soovitab puumahla koguda kõigil, kellel vähegi võimalik. «Ei pea isegi auku puurima, piisab sellestki, kui oks katki murda ja plastpudel otsa siduda,» lisas ta.
Jüri Puusepp pole vahtramahla suures koguses lasknud, aga kasemahla küll. Koduõuel kasvab üks vaher, aga sinna pole ta raatsinud auku puurida. «Kui mõni oks on murdunud, olen sealt pudelisse tilgutanud,» märkis ta.
Ega vahtral neste nii sorinal jookse kui kasel, pigem tilkhaaval ja pikaldaselt. Kaja Saar soovitas kannatust varuda, sest mahl on väga hea ja magus. «Vanasti, kui suhkrut ei olnud, keedeti vahtrasiirupit. Aurutati vesi välja ja alles jäi paks kleepuv ollus,» teadis ta öelda.
Praegugi on poes müügil vahtrasiirup, aga see on väga kallis.
Tervisele hea
Vahtrat tuntakse kui pargi- ja õuepuud ning hästi kasvab ta ka metsas. Jüri Puusepa ütlust mööda on mahla arukas koguda metsavahtralt. «Esiteks on maal puhtam ja teiseks ei tohigi linnas vist nii lihtsalt puu kallale minna,» põhjendas ta.
Puusepa meelest ongi puumahl hea just puhtuse poolest. Kaja Saar lisas, et mõistagi on see tervislik. «Vahtramahla joodi ju paastu ajal. See puhastab organismi ja annab mineraalaineid,» ütles ta.
Eesti Loodus kirjutab, et peale suhkrute sisaldab varakevadine vahtramahl orgaanilisi happeid, fenoole, aminohappeid ja peptiide, taimseid hormoone, mineraalaineid, mikroelemente ja vitamiine.
Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli toiduainete tehnoloogia õpetaja Eda Raev ütles, et vahtramahl ei sisalda üldse rasva, küll aga polüfenoole, mis annavad sellele antiseptilise toime. «Seda võib kasutada südamehaiguste puhul ja see korrastab ainevahetust. Rahvameditsiinis on seda kasutatud ka haavade puhastamiseks,» lausus ta.
Kaja Saare meelest on hea juua vahtramahla vee asemel, ainult siis, kui enam ei jaksa, võib ülejäägi talletada.
Kasemahla soovitas Saar säilitada nii, nagu tehti vanasti, et heinaajal oleks võtta: lisada rosinaid ja leivatükke, kääritada ja panna seejärel jahedasse kohta. «Kask annab mahla nii palju, et õhtuks on ämber täis. Kui ta päevad otsa jookseb, kuhu sa selle kõik paned?» arutles ta.
Kõik säilitamisega vaeva nägema ei hakka, vaid jagavad nestet teistelegi.
Saar meenutas üht oma lasteaiarühma tüdrukut, kellel kodus suur kask mahla jooksis. Õpetaja rääkis tema emaga läbi ning siis läks kogu lasteaiarühm mahla maitsma. «Võtsime kruusid kaasa, matkasime sinna, ammutasime ämbrist mahla ja jõime kõhud täis,» lausus ta.
Saare ütlust mööda vahtramahla nii ohtralt saada pole, kuid siiski on vanemad sedagi pudeliga lasteaeda toonud.
Mahla ei tasu
võtta liiga noorelt puult
Saare meelest muudab vahtramahla maitse heaks rohke suhkur, kuid Eda Raevu hinnangul on selle suhkrusisaldus ikka nii väike, et neste sobib kaalujälgijatele. Uuringute järgi on see tõhus ka diabeediravis.
Jüri Puusepp märkis, et tegelikult jookseb mahla iga puu, aga kase ja vahtra neste oleme valinud maitse pärast.
«Puujuured võtavad kevadel mullast vett, mis tungib ülespoole ja rikastub eelmisel aastal puutüvesse kogutud ainetega. Seega pole mahl midagi muud kui läbi puu filtreerunud vesi ja selles lahustunud suhkrud,» selgitas Raev.
Kaja Hiie lisas, et kask ja vaher säilitavad toitaineid ja suhkruid rohkem. Kevadel esimesena liikuma hakkava mahla ütles ta olevat kõige magusama, sest kõik suhkrud on veel alles.
Mahla ei soovita Hiie võtta liiga noorelt puult ja ülearu kõrgelt. «Kindlasti tuleb auk hiljem ilusti kinni panna,» manitses ta ja lisas, et igal aastal ei tasu samalt puult mahla võtta, sest see kurnaks ta ära.
Vahtra east annab aimu selle jämedus. Mahlapuu võiks olla selline, millelt ulatub kätega ümbert kinni võtma – umbes 30aastane.
Mahlavõtuauk tuleks teha juurekaelast poole meetri kõrgusele. «Nii on inimesele mugav nõusid alla panna ja lihtne avaus pärast kinni toppida,» põhjendas Hiie.
Augu sulgemiseks sobib Hiie selgitusel näiteks puupunn või pookevaha. «Kinnipanek on puu tervise seisukohalt tähtis. Kui jätame avause lahti, siis on see justkui haav, millest lähevad sisse nakkused ja haigused,» selgitas ta.
Vahtrapuu ravib
Dendroloogiaõpetaja Kaja Hiie ütlust mööda tasub vahtrat hoida veel sellegipärast, et puul on raviomadusi. Vahtra tervendavat toimet kiidetakse eriti Venemaal ja Ukrainas väljaantud raamatutes.
Hiie pere teab neid tarkusi juba neljandat põlve ning on sagedasti ravinud noortest vahtraokstest keedetud teega külmetust ja nohu. «See võtab hästi palavikku alla,» lisas ta. Nõnda tohterdasid end ka tema kauged esivanemad.
Vahtra teine toime meenutab teelehe oma. «Kriimustusele soovitatakse ikka panna teeleht, aga mõttekam on panna vahtraleht: see aitavat palju kiiremini,» teab Hiie öelda. Küllap on siis vahtral haigusetekitajaid hävitavaid aineid rohkem.