Elulookirjeldus ei ole pelgalt ametlik paber

Karjäärinõustaja Tiina Saar soovitab CV sisestada portaali, sest tööpakkumised liiguvad andmebaaside ja võrgustike kaudu. Foto: Peeter Langovits/ Postimees

Elulookirjeldus ehk CV on esmane visiitkaart meist tööandja laual, seetõttu tuleb selles esile tuua oskused, teadmised ja hobid ning vähem keskenduda perekonnaseisule.

Karjäärinõustaja, Proekspert AS-i personalijuht Tiina Saar, milline võiks olla üks CV?

Ma ei ole lakooniliste CV-de kogukonna esindaja, ehkki nii mõnigi töönõustaja soovitab: mida lühem, seda parem.

Olen veendumusel, et see on meie esmane visiitkaart tööandja laual ja sellepärast tuleb end enne CV saatmist püüda tööandja kingadesse panna.

Tööandjatele on oluline teada saada, mida tööle pürgija oskab ja teab, millised on tema tulevikuootused, milline on motivatsioon ja ehk õige pisukest vihjet, milline inimene ta kollektiivis on.

Kuidas ennast parimal viisil tutvustada?

Selleks algab eeltöö hoopis põhjalikust eneseanalüüsist: kes ma olen, millised on mu tugevused, arenguruum, väärtused, hoiakud, huvid ja võimed.

Seejärel tasuks valida endale üks sobiv portaal CV sisestamiseks. Et peaaegu 60 protsenti tööturust on varjatud, see tähendab, et tööpakkumised liiguvad andmebaaside ja võrgustike kaudu, siis on mõttekam teha CV portaali, mitte vaid koduarvutisse. Sellisel juhul oleme pakkumistele rohkem avatud.

Portaalide CV-d algavad enamasti lühitutvustuse plokiga, sinna võiks siis kahe-kolme lausega kokku võtta, millise hariduse ja töökogemustaustaga inimene on ja milliseid väljakutseid otsib. Isikuomaduste plokis tasuks olla tähelepanelik meiliaadressiga. See peaks olema asjalik: eesnimi ja perenimi, mitte [e-mail].

Olen näinud CV-sid, kuhu on ka perekonnaseisu reale kirjutatud midagi kohatut stiilis «olen vaba ja vallatu». Tegelikult pole tööandja huvi teada saada, millised on inimese suhted, nii et vallalisest antud juhul piisab.

Kuivõrd on küllalt hariduse näitamisel kooli nimest?

Hariduse ploki juures on kõige olulisem lahti kirjutada, millised olid peamised erialaained, mida inimene kõrg- või kutsekoolis omandas. Pelgalt kooli nime ja eriala kirjutamine ei anna kahjuks küllaldast infot.

Tasub ka märkida, mis teemal oli lõputöö. Sama soovitus käib tegelikult ka keskhariduse kohta: kirjutada lahti, mis ainetes olid paremad tulemused, milliseid kooliväliseid tegevusi veel ette võeti. Tööandjale on oluline näha, kui ettevõtlik ja algatusvõimeline inimene on. Kui haridustee mingil põhjusel pooleli jäi, ei tasu panna «lõpetamata», vaid kirjutada lahti, mida omandati ja mis on lõpetamisest puudu.

Mida tuua välja töökogemuse juures?

Töökogemuse juures ootavad tööandjad, et tööülesanded oleksid vähemalt paari lausega lahti kirjutatud. Kirja võiks panna ka saavutused (see näitab, et töötaja mõtleb ettevõttega kaasa) ja lahkumise põhjus.

Noortel tasub panna suvetööde ja kooli kõrvalt tööde juurde märge, et see oli töö kooli kõrvalt. Muidu võib tööandjal tekkida mulje, et tegemist on püsimatu tüübiga, kes end pidevalt uute tööandjate juurest otsib.

Kuidas tõsta esile keeleoskust ja hobisid?

Keeleoskus tuleks kirja panna nii, et on aru saada, kas inimene suudab vabalt suhelda või on keeleoskus vaid mõningase arusaamise tasemel. Samuti tuleks lisada selgitusi arvutioskuste kohta.

Hobide kaudu saab inimesest tegeliku pildi. Isikuomaduste ja hobideplokk on CV-s võtmetähtsusega, eriti noorte puhul, kel muidu kogemusi veel väga palju pole.

Selle asemel, et kirjutada «olen positiivne, tubli, osav», võiks kirjutada täislausega «Minu sõbrad hindavad mind kui väga positiivset inimest».

Või veelgi parem, kui saame seda tõestada oma hobi või elustiili kaudu: «Olen seitse aastat tegelenud matkamisega ja see on muutnud mind väga tolerantseks, püsivaks ja hoolivaks meeskonnaliikmeks.»

Tasub kindlasti lugemise mainimise asemel kirjutada, mis raamatuid inimene loeb. Või spordi mainimise asemel kirjutada, kui tihti ja millise spordiga tegeleb.

Mida annab CV-le soovitajate või foto lisamine?

Pisiasjad on CV-s üliolulised. Kui on võimalik, siis CV-s võiksid olla soovitajad. Tööandja puudumisel sobivad selleks ka treenerid, klassijuhatajad, mõne projekti juhendajad.

Foto, mis CV-le lisada, võiks vähemalt mõne väga hea amatöörfotograafi tehtud olla ja pigem mustvalge kui värviline. Värviliste fotode kvaliteeti kipuvad printerid omatahtsi muutma ja nii võib kenast inimesest CV alusel jääda kentsakas mulje.

Kuivõrd tuleb tähelepanu pöörata kirjavigadele?

Kindlasti tuleb üle vaadata grammatika ja stiil. Väga sageli rikub tööotsija võimalused ära see, et CV kubiseb lohakus- ja kirjavigadest.

Kõige markantsemad on näited, kus CV omanik on iseloomustanud end kui korrektset inimest ja sõna «korrektne» upub kirjavigadesse ning tühikud on kirjavahemärkide ees, mitte järel.

Kõige lõpuks tasub CV üle lugeda sellise pilguga, kas see annab aimu ka sellest, milline inimene olen. Milline on mu profiil tööturul (saamaks töökohta, mis mind õnnelikuks teeb).

Et CV lugeja on eeskätt emotsionaalne olend, tasuks hoolitseda selle eest, et kirjapandu hakkaks «filmina» lugeja silme ees lahti rulluma.

Minu praktikas on juhtumeid, kus näiteks lause «Sööge üks õun päevas» CV lõpus tõi toreda töökoha.

Tähelepanekuid CV-s

• noortel võiksid kirjas olla ka malevatööd ja vanavanemate abistamised;

• iseseisev õppimine on veenev argument (tasuta koolitused www.coursera.org, http://www.udacity.com/, www.edx.com, www.karjäärinõu.ee);

• puuduvat töökogemust saab hüvitada heategevusega;

• aeg-ajalt tasub oma nime guugeldada ja kontrollida, kas sellega midagi kentsakat välja ei tule.

Kohtumisel selgub tõde

OÜ Estonia juhatuse liige Ain Aasa sõnas, et põllumajandusse tööle tulles on kirjutamisest tähtsamad praktilised oskused. Põllumajandusettevõte just ei alahinda CV-d, kuid peab tähtsamaks kohtumisel saadavat ülevaadet inimesest.

Aasa tunnistas, et kõik valikud on ikkagi subjektiivsed ja tema lähtub inimest tööle võttes nii-öelda kõhutundest. «Siiani pole kõhutunne mind petnud, sest kaadrivoolavus osaühingus on väike,» lisas ta.

Vestlusel saab Aasa meelest kiiresti aru, kui tõsine on inimese soov tööle tulla ja kui selgelt on ta võimalikud takistused läbi mõelnud. «Reeglit siin pole, kuidas sellest aru saan. Näiteks kui ikka on vaevutud uurima, kuhu tööle tullakse ja mida tegema hakatakse, siis see juba tähendab midagi,» selgitas ta. «Samuti kaugus töökohast ja sellega seotult elumuudatused ja muud sellised asjad.»

Ka on oluline, kuidas töösoovija kohtumisel käitub ja milline on tema sõnavara. «Kirjatükkidesse võib kes iganes kirja panna mida iganes, kuid vestluses selgub ikka tõde. Kui ongi mingeid kahtlusi, siis tuleb teinekord ka pikemalt vestlust arendada,» lausus Aasa.

Nii soovitas Aasa põllumajandusse tööle tulles väljendada ennast enesekindlalt, kuid vältida liigset eneseimetlus, sest see teeb jälle ettevaatlikuks.

Ka praktilisi tööharjutusi teha pole tarvis, sest see, kas mees traktorit juhtida oskab, selgub jutu käiguski hästi. «Alles siin käis noormees Järvamaa kutsehariduskeskusest, tahtis praktikale tulla. Vestlus sujus ja noormees tulebki,» lisas Aasa.

Esitada tuleb kõik paberid

Et ametiasutuste töökohad eeldavad kõrghariduse olemasolu või selle omandamist, on Türi vallavalitsuse personalispetsialisti Maire Pettai selgitusel keeruline võtta tõsiselt igaks juhuks esitatud elulookirjeldusi, milles on puudu mitu nõutud paberit. «Palju mõistetavam on lugeda CV-d ja motivatsioonikirja, kus on kasutatud erialatermineid,» lisas ta.

Oma 16aastase personalitöö kogemuse juures soovitas Pettai mahutada motivatsioonikirja leheküljele ja kirjutada see igal juhul ise. «Nii väldib võimalikku piinlikku hetke vestlusel,» põhjendas ta.

Ametiasutusse tööle kandideerides on Pettai selgitusel CV-le lisatud fotost olulisem tutvuda asutuse koduleheküljega ja just tööülesannete või ametijuhendiga.

Kaunist näolapist või tutvusest pole kasu, kui nõutav paber puudub või ei teata, mis ülesanded tööle tulles ees ootavad. Sama oluline on oskus käituda vestlusel, isegi kui küsitlejate seas on tuttav inimene.

Kandideerimisnärv on Pettai ütlust mööda mõistetav ka ilma imelikuna tunduda võivat nalja tegemata. Nii tasub keskenduda küsimustele vastamisele ja sellegi juures mitte sattuda jutuhoogu. «Ametnikuna tuleb osata kuulata ja liialdamata, kuid täpselt vastata,» sõnas ta.

Riietusega pole Pettai tähelepanekut mööda vestlusvooru tulijad eksinud. «Tasub tulla korrektseis rõivais, nagu tuldaks töölegi. Dekolteed ja ülilühikesed seelikud ei jäta ametiasutustes head muljet, nii nagu sportlik rõivastuski,» täpsustas ta.

Pettai meelest on kõige tähtsam olla kindel, et töökoht sobib, ning väljendada seda nii kirjalikult kui ka suuliselt. Veel parem, kui osata vestlusel esitada ametijuhendi kohta täpsustavaid küsimusi. «Lõpetuseks võiks öelda, et iga inimene vastutab ise oma edu ja ebaedu eest, mitte keegi teine,» sõnas Pettai.

Ausaks peab jääma ka CV-s

Ambla vallas Märjandi külas elav Pille Kabral jääb CV-d kirjutades ausaks ja ennast ettevõttele meeldivaks kirjutama ei hakka.

Jaanuaris võttis abikaasaga Tartus elanud Kabral end tööhõives arvele kavatsusega leida rakendust. Kabral tunnistas, et tal pole juba pikemat aega olnud vajadust CV-d ega motivatsioonikirja kirjutada ega oska arvata, kuidas need välja tuleksid.

Samas muret ta selle pärast ei tunne. «Esmalt küsin nõu töötukassast ja ka interneti­avarustes on teavet rohkem kui küll,» sõnas ta.

Üht Kabral teab: tuleb ausaks jääda, siis pole tarvis karta vale tagajärgi. «End ettevõttele sobilikuks kujundamine ei anna midagi, sest töövestlusel või hiljemalt tööle asudes tuleb ju nagunii inimese tegelik oskus välja,» põhjendas ta.

Nii võtab Kabral elulookirjeldust koostama hakates aluseks kunagi kirjutatu ja asub seda uuendama. Varem on 26aastane Kabral töötanud klienditeenindajana nii kooli kõrvalt kohvikus kui ka pärast kõrghariduse omandamist Tartu kaubamajas.

Muidugi sooviks Kabral oma töös rohkem kasutada õpitud eriala teadmisi, kuid ta teab, et eriti maakohas ei saa liiga valiv olla.

Samuti on Kabrali kogemus, et motivatsioonikirja on palju keerulisem koostada kui CV-d, selleks tuleb uurida ettevõtte tausta ja püüda ennast soovitud ametis ette kujutada. «Et laps on ka lasteaiaealine, siis ootan põnevusega võimalust ennast kandideerides proovile panna ja loodan, et leian meeldiva ameti juba õige pea,» ütles ta.