Järva juurtega taluperest sirgus kuulus kunstnik

Koeru saksa erakooli õpilased 1911. Eduard Wiiralt esireas vasakult teine. Foto: Erakogu

Eduard Wiiralti lapsepõlve ja noorusaja kohta on kõige rohkem materjale kasutada Rakke valla hariduse seltsi muuseumil, mis on kirjas 2009 ilmunud raamatus «Eduard Wiiralti noorusradadel».

Seltsi juhatuse esimees Aime Kinnep ütleb, et kogunud on neid Rakke kunagine koolmeister ja koduloolane Helmut Joonuks koolimuuseumile, millest kümmekond aastat tagasi sai haridusseltsi muuseum. «Alles on albumeid, esemeid kooliajast, nagu palett ja turnimisrõngad, kolmnurkjoonlaud,» selgitab ta. «Kõige väärtuslikum on akvarelli «Heledapäine tütarlaps» saamislugu 1918 ning Hilja Joonuksi kaudu muuseumi jõudnud Rosalie Pello ja Wiiralti hilisem kirjavahetus, mis oli 1976. aastani saladuses.»
Innukas joonistaja jäi kaaslastele meelde
Eduard Wiiralt põlvneb põlisest talupoja perekonnast. Tema isa Anton Wiralt (1867–1933) oli sündinud Järvamaal Peetri kihelkonnas Esna vallas Viisu mõisa rentniku ja kangru Mart Wiralti perekonnas.
Ema Sophie-Elisabeth (1872–1951) oli Harjumaalt Rae vallast Kose kihelkonnast Aruvalla mõisa tisleri ja aedniku Jüri Assuri tütar.
Teenistust otsisid vanemad esialgu Peterburi kubermangust, kus isa oli Tsarskoje Selo kreisis Gubanitsa vallas balti paruni Georg von Tollile kuuluvas Kalitino mõisas kubjas.
Ema teenis toatüdrukuna Robidetsi mõisas. Seal sündis 1898. aasta 20. märtsil neil esimese lapsena poeg Eduard.
1909. aasta märtsis, kui Eduard oli 11aastane, kolisid vanemad Eestisse isa kodumaakonda Järvamaale Koeru kihelkonda, kus too sai mõisvalitsejaks Schillingile kuuluvas Varangu mõisas.
Varem Kalitino algkoolis õppinud Eduardi ning tema vendade Oskari ja Augusti haridustee jätkus aastatel 1909–1911 Koerus eesti õppekeelega kolmeklassilise erakihelkonnakoolis, mida rahvasuu tundis haridusseltsi koolina.
Eesti rahvaharidusseltsi Koeru osakond asutas kooli 1908. aastal ja see paiknes Paide tee ääres Rinnebergi majas (asus pubi Janune Kägu ja kultuurimaja vahel, hävinud).
Kooli hakkas juhatama Väike-Maarja kihelkonnakooli endine õpetaja Johannes Sõster, kes oli tuntud rahvusliku liikumise tegelane, innukas kodu-uurija ja rahvaluule koguja.
Kõrvalpõikena olgu mainitud, et aastatel 1910-1911 töötas haridusseltsi koolis õpetajana luuletaja Henrik Visnapuu, kes õpetas eesti keelt, ajalugu ja kirikulugu.
Ta töötanud innukalt ja võtnud osa seltsielust: esines kõnekoosolekutel, mängis näidendites. Kogu vaba aeg kulus tal eneseharimisele, lugemisele ja luuleloomingule. Koeru-aegseid luuletusi on ilmunud kogus «Amores (1917).
Kahjuks jäi Visnapuu Koeru-aeg lühikeseks, sest töö erakoolis ei vabastanud kroonuteenistusest.
Eduard Wiiralt olnud klassi parim õpilane. Eriti tugev olnud ta reaalainetes. Keelte õppimine Wiiraltit eriti ei huvitanud. Koolikaaslaste mälestustes on ta püsinud eelkõige innuka joonistajana.
Külasepp tegi tõstekangi
Vanemate tahtel jätkas Eduard kooliteed Koeru saksa erakoolis (1911–1913), kus õpetasid õed Lucie ja Matilde Calpus. Kool asus alevi lõpus Järva-Jaani tee ääres Sarensi majas.
Õppetöö käis kahes klassis, mis olid jaotatud kaheks astmeks: ajalugu ja geograafiat õpetati vene keeles, aga loodusõpetust, matemaatikat ja usuõpetust saksa keeles.
Vene ja saksa keele oskuse kõrval sai Eduard sellest koolist kaasa algteadmisi prantsuse keelest.
Kaheklassilise saksakeelse elementaarkooli oli asutanud 1907. aastal kohalike baltisaksa mõisnike loodud ühing Deutsche Verein in Estland (Saksa ühing Eestis) saksa soost ja jõukamate talupoegade lastele.
Eduard Wiiralti tollased koolikaaslased, Koerus elanud Helgi Laidmaa (luuletaja Kalju Lepiku ema – toim) ja Vaol elanud õpetaja Olümpiada Pikkpärg mäletasid teda vaikse, tagasihoidliku ja intelligentse noormehena, kes joonistas kõikjal – nii kodus Varangul, ümberkaudu looduses kui ka koolis. Kunstiõpingutel õhutas teda õpetaja Eduard Markus, hilisem tuntud geograaf. Esimese portree tegigi Wiiralt õpetaja Markusest. Koduste kõrval portreteerinud ta ka kaasõpilasi.
Samuti armastanud Wiiralt koolipõlves sportida, eriti vaimustunud ta raskejõustikust. Varangu külasepp teinud talle kahest raudrattast tõstekangi, millega ta Koerus Koidu maja hoovis, kus Wiiraltite poisid korteris olid, harjutas. Kooliteel olevat ta alati peamiselt jooksnud.
Vanemad lootsid vanemast lapsest Eduardist esialgu mõisavalitsejat ja hiljem vähemalt kantseleiametnikku kasvavat, kuid leppisid 1915. aastal siiski sellega, et poiss läks oma soovi järgi Tallinna kunsttööstuskooli õppima.
Kooli viieaastane kursus andis keskhariduse ja lõpetaja omandas joonestaja või käsitöö- ja joonistusõpetaja kutse.
Kaasõpilaste mälestuste järgi olnud Eduard koolis sõnakehv, tüdrukutega polevat ta rääkinud sugugi. Mis ei tähendanud, et ta oleks kaaslastest kõrvale hoidunud.
Eriti huvitus ta siingi raskejõustikust. Koolipoisid käisid vaatamas Lurichi esinemisi tsirkuses Illusioon. Peagi toodi kooli saali maadlusmatid. Lurich hakkas seal tunde andma vanematele poistele, nende hulgas ka Wiiraltile. Too demonstreerinud oma jõudu kooliski, haaranud väiksematel poistel värvlist ja tõstnud nad ühe käega õhku.
Eelkõige hindasid kaasõpilased Wiiralti joonistusoskusi. Ta töötanud lausa hasardiga. Õpingukaaslased on meenutanud, kuidas ta näiteks koduste ülesannete puhul tõi ühe joonistuse asemel kaasa ikka terve mapitäie.
Neist õppeaastaist on säilinud hulk kursuse- ja iseseisvaid töid. Andeka õpilasena läbis Wiiralt kaks klassi ühe aastaga.
1918. aastal kolisid Wiiralti vanemad Liigvalla külla Mäe talli juurde väiksesse majja elama. Nii nagu Varangu, nõnda pakkus ka Liigvalla soodsaid võimalusi maatööde ja loomade joonistamiseks. Meelsamini joonistas ta hobuseid ja koeri.
Liigvallast kolis pere edasi Lammasküla mõisa, kus isa sai valitsejakoha. Tallinnas õppimise ajal joonistas Wiiralt Lammaskülas mitu portreed vanaisa Jüri Assarist. Viimati tegi ta seda 29. novembril 1918. aastal vanaisa surivoodil.
1918. aasta jõulukuul läks Wiiralt koos teiste koolipoistega vabatahtlikuna Vabadussõtta ja tegi soomusrongi nr 2 meeskonnas läbi kõik tähtsamad lahingud.
Tema kujundas seal olles ka õppursõdurite pagunid. Petseri all sai ta haavata ning jalad rakkus ja läbimärjana lumes «surmlikult külmetada».
Paberi asemel
kõlbas ka tikutoos
Pärast demobiliseerimist asus Wiiralt Tartus vastavatud kunstikoolis Pallas õppima skulptuuri kujur Anton Starkopfi käe all.
Karikaturist ja maalikunstnik Felix Randel on meenutanud, et Wiiralt töötas vahetpidamata. «Kas oli see enne sööki, söögi ajal või pärast sööki, ikka ta nokitses midagi. Kui ei olnud paberitükki käepärast, siis joonistas ta tikutoosile.»
Pallas saatis Eduard Wiiralti 1922. aastal kevadel Saksamaale Dresdenisse end skulptuuri alal täiendama. Samas oli ta end üha enam sidunud graafikaga.
1923. aastal pöördus Wiiralt tagasi Tartusse, kus temast sai aastaks Pallase graafikaateljee õpetaja, kuid tundnud, et pedagoogika ei ole tema õige ala. Sellal illustreeris ta peamiselt raamatuid.
1925. aastal sai Wiiralt Eesti Kultuurkapitalilt aastaks täiendusstipendiumi Pariisi. See oli otsustav samm tema elus ja loomingus.
Pariisis Wiiraltile meeldis, kuigi ta elas seal lihtsalt ja üsnagi vaeselt.
Hädade kiuste töötas Wiiralt palju ja 1927. aasta kevadel korraldas esimese näituse Pariisis. See oli hüvastijätt noorusajaga. Aastani 1939 ja pärast sõda 1954. aastani elas ja töötas Eduard Wiiralt Pariisis.
«Eduard Wiiralti tööde arv ulatub kümne tuhandeni. Tema mitmekülgses loomingus leiavad isikupärast kujutamist inimlikud tunded ja tõed, hellus laste vastu, loomade armastus,» kirjutab Aime Kinnep. «Oma harukordsete töödega kuulub ta maailma kunsti suurmeistrite hulka.»