1941. aasta sõjasuve meenutavad

Evi-Ines Keerd (84):

Kuna mu isa Herbert Vessar töötas Türi raadiosaatejaamas, tean raadiojaama saatusest üsna palju. Sakslaste sissetungi eel tahtsid venelased raadiojaama seadmed ära viia, jaama töölistele anti käsk kõik lahti monteerida ja korralikult kastidesse pakkida.
Olbrei (Fred Olbrei oli Riigi Ringhäälingu juhataja kuni 1940. aastani – toim) Tallinnast muudkui helistas ja jagas korraldusi: «pakkige hoolega, tehke korralikult!»
Eks ta püüdis töid venitada, sakslased olid ju kohe-kohe tulekul. Kuid ei õnnestunud meestel nii kaua pakkida, seadmed viidigi minema. Pärast liikusid jutud, et need olid jäänud punaste põgenedes Tallinna sadamasse.
Elasime üle jõe raadiojaama vastas Raadiojaama tänavas. Kui naabritüdruk Elleniga koolist tulime, nägime vene kuulipildureid kahel pool maanteekraavis valvamas, ikka selleks, et keegi saatejaama juurde töid segama ei pääseks.
Enne kui raadiojaam ja saatemast õhku lasti – 11. juulil kell 11 – aeti ümberkaudsetest majadest inimesed välja. Meil, lastel, oli Tori metsas oma mänguonn. Läksime vanemate ja naabrite, Leoki ja Kunsingi peredega sinna varjule. Mast oli plaanis õhata nii, et see kukuks üle Türi–Tori tee ja suleks pealetungivatele Saksa vägedele linnapääsu. Kuna aga masti ühe toejala all lõhkekeha ei süttinud, prantsatas see hiigeltorn hoopiski jõe suunas.
Sakslaste suurtükipatarei asus Kõrgessaares, linna pommitati sealt. Raadiojaama tööliste majade taga asus heinamaa. Ühel hommikul nägin üllatusega, et lagedale heinamaale on ööga suured kased sirgunud: sakslased olid oma suurtükid linnale lähemale nihutanud ja need kaskedega varjanud.
Mäletan, et enne Saksa vägede sissemarssi Türile algas mitu tundi kestev meeletu ja kõrvulukustav pommitamine. Ka kogu endise raadiojaama ümbrus oli pärast seda sügavaid pommilehtreid täis: neis püsis vihmavesi kuni sügiseni, käisime seal oma põrandavaipu ja tekke pesemas.
Olime pommide eest oma kodu keldris varjul. Äkki jäi kõik vaikseks ja mõni aeg hiljem kostis õuest võõrapärane «auch!». Siis oli selge, et sakslased on kohal.
Koos saatejaamaga lasksid enamlased õhku ka üle Pärnu jõe viiva silla. Nii me siis elasimegi kui üle mere, ja linna ei pääsenudki.

Leo Rehela (77):

Olin kasvult alles niisugune (Rehela näitab käega maast umbes meetri kõrgusele – toim), aga mäletan kõike väga selgelt.
See oli kusagil 11.–12. juulil, kui rindejoon moodustus Koigist siia meie juurde Mäekülla (Türilt ligi kolm kilomeetrit kagu suunas – toim), siit Särevereni ja edasi Laupani. Lahingute müra oli nii kõva, nagu oleks vahetpidamata suuri plekkpanne kokku taotud.
Kõik Mäeküla pered varjusid sõjategevuse eest Imavere suunas Laimetsa metsadesse. Küla pereisad olid I maailmasõjas ja Vabadussõjas osalenud mehed, kaardimajandus oli neil selge, teadsid, kus võiks ehk ellu jääda.
Sakslased tulid Mäekülani välja: selle mäeveerult ja endise mõisapargi puude otsa tehtud vaatepesadest oli Türi hästi vaadeldav. See oli ka põhjus, miks venelased lasid kogu Mäeküla leekkuulidega põlema. Kui ükskord koju tagasi saime, oli enamikust siinsetest taludest alles vaid lage maa.
Rinne püsis siin pea kolm nädalat. Liiga kaua. See otsustas nii Türi linna kui ka Mäeküla saatuse. Kui Läti piiri äärest Viljandisse ja Navesti jõeni liikusid sakslased fantastilise kiirusega, siis Türi linna piirile nad takerdusid: Punaarmee osutas siin üllatavalt visa vastupanu.
Venelased püüdsid vähemalt üheksal korral Taikse suunas vastulööki anda, kuid edutult. Kõik siinsed väljad olid laipu täis.
Kõige õudsem oligi see, et hiljem pandi talumehed surnuid matma: kuumaga olid laibad pundunud, vaklu täis – milline kohutav hais see oli! Kõik olid venelaste laibad, kokku ligi 100 meest. Sakslased olid enda sõdurid ise ära koristanud ja korralikult maha matnud. Kummaline, kuid mitte ühelgi vene sõduril polnud mingeid dokumente taskus – matjad tundsid huvi, kust kandist meestega võiks tegu olla.
Kui augusti algul Türile läksime (talumeestel oli tarvis ikka linnas omi asju ajada), olid seal alles veel vaid üksikud poejäänused. Pilt oli selline, nagu poleks kesklinnas maju üldse olnudki: vaid mõned korstnad olid siin-seal püsti. Ka sellest hoonest Viljandi ja Koidula tänava nurgal, kust emad-isad said kondiitrist lastele saiakesi osta, oli alles veel vaid vare.
Linnaminekul tuli meil hobustega jõgedest läbi sõita: nii Prandi kui ka Pärnu jõe sillad olid purustatud.

Leonore Rea (94):

Töötasin 1941. aastal Tallinnas firmas Kodukäsitöö vaibakudujana, kuid olin juulikuus isakodus Türil puhkusel. Tagantjärgi meenutades oli see üks õudne aeg, olime kõik need nädalad pideva hirmu all.
Meie Väike-Pärnu 7 asunud kodu kõrval – linnarahvas kutsus seda maja Tähetorniks – olnud Kartau maja süttis Saksa vägede suurtükitulest põlema ja hävis, majaperemees ise sai raskelt haavata ja suri hiljem haiglas. Kartau väimees Vadi suri mürsukildudest silmapilkselt.
Veel teine kordki oli Tähetornil õnne: kui punaarmeelased taandudes linna põletasid, käisid nad ka ümber meie maja. Olime keldris varjul. Kuid millegipärast jäi neil see süütamata, kuigi samal ajal panid nad põlema Türi jahimeeste seltsi maja (Väike-Pärnu 24, hiljuti Krooni pood – toim) vastas olnud kahekordse eramu, samuti ühe maja Aia tänava alguses.
Meil oli suur krunt, mille keskosas sügav kartuliauk – emal olid sinna meie talveriided peidetud. Ema ja õde Anni läksid parasjagu neid ära tooma, kui hakati taas meeletult pommitama ja tulistama. Nad ei saanud enam majani tagasigi, vaid hüppasid kartuliauku varjule. Olin koos teiste lastega maja keldris. Möödusid pikad tunnid. Olime hirmul, et nüüd on nad surnuks tulistatud. Kuid lõpuks nad tulid – sakslased olidki linnas sees.
Esimestel päevadel pärast venelaste minekut ei julgenudki kodust välja linna vahele vaatama minna. Tegime seda siis, kui Vadi matused olid, ta maeti kesklinna surnuaeda. Linn nägi õudne välja, kõik nii purustatud ja lage.
Otsustasime, et läheme siiski mõneks ajaks ära Änarisse tädi poole. Meil oli linnas lehm, siga ja 40 kana. Kanad jätsime Türile oma aedikusse. Kui tagasi tulime, oli neist alles vaid 40 pead – sakslased olid omale toidumoona varunud.

Magdi Jänes (85):

Sain 22. juunil 1941 15aastaseks, tädipojad tulid mulle sünnipäevale. Kasuisa kuulas parasjagu raadiot. Äkki ta käratas: «Olge vait! Kuulake!» Raadiost teatati: Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja.
Kasuisa oli vedurijuht, elasime Türil Vabaduse tänaval depoo lähedal härra Põllu majas. Kui venelased depoo õhku lasid, käis selline kärakas, et Põllu majal polnud enam ühtki akent ees. Meie elutoas kasvanud kummipuu lehed olid kui haavlitega puruks lastud.
Kui Punaarmee paberivabriku õhkis, oli taevalaotus Türi kohal must: mitte üksnes paksust suitsust, vaid ka linna kohal lendlevast mustmiljonist tuhastunud paberilehest, mis paberivabriku põlevatest hoonetest suure kuumuse tõttu kõrgele taevasse tõusid.
Meil oli kodus detektor, korralikku raadioaparaati polnud. Kasuisa ikka ütles, et kui tehakse sellised aparaadid, mis peale hääle edastamise ka pilti näitavad, siis ta ostab. Sinna see kõik tookord jäi: Türi saatejaam ja raadiomast purustati, senine elukorraldus hävitati, kasuisa lasid sakslased maha.