Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/24/11310187t1h6416.jpg)
Esmaspäeval alustab Kanal 2 eetris uus saade «Hommik!», mille üks saatejuht kolmest on järvalane Robert Rool, kelle meediakarjäär sai alguse Kuma raadiost. «Hommik!» on Rooli uusim projekt.
Olite kolm aastat Uuno raadio hommikuprogrammi juht. Kaks aastat tagasi lõpetas raadio tegevuse ja te ei äratanud enam eestimaalasi. Kas nautisite seda, et saite hommikuti kauem magada?
Kõik arvavad, et sain häda kaelast ära ja saan nüüd pikemalt magada. Olen viimased kuus aastat olnud pigem hommikuinimene. Mul ei olnud see eriline raskus, vastupidi, mulle meeldis hommikune rutiin.
Need kaks aastat, kus ma raadiot ei teinud, tegin natuke kontoritööd. See oli palju raskem: ärgata nõks enne seitset ja siis minna fikseeritud ajaks tööle ja olla seal kaheksa tundi.
Meil ei ole huumorisaade, tõsised teemad on ka. Moodsas keeles on meil infotainment. See on meelelahutus ja info. Proovime kõik teemad ära katta ja kõik mõtted läbi käia.
Mis kell algasid teie hommikud Uuno raadios?
Siis ärkasin nõks enne viit. Selline hommikune 4.35 ärkamine oli mulle ideaalne. Elasin töökohale väga lähedal, autoga oli vaja sõita vaid mõni minut. Oleks ju võinud jala minna, aga ei läinud, kordagi (naerab). Lihtsalt mu töö ei lubanud. Pidin raadiost minema teistele töödele ja polnud aega koju jalutada. Nüüd elan Lasnamäel ja enam nii kergelt ei pääse.
Miks võtsite vastu pakkumise hakata jälle hommikuprogrammi tegema?
Esiteks, mulle väga meeldib hommikune töö. Teiseks, formaat on selline, mida olen juba aastaid mõelnud, mis võiks televisioonis olla. Mulle tundus, et praegune hommikusaade on äge küll, aga kõik on nii, nagu kümme aastat on olnud. Mingit särtsakamat varianti pole olnud.
Meie saate sisu on üsna hoogne, meie eesmärk on tõmmata vaatajad käima. Et lähed hommikul tööle ja mõtled: see oli lahe.
Milline teie hommikurutiin välja näeb?
See on täiesti seinast seina. Mulle väga meeldib hommikuti süüa, ma tühja kõhuga väga midagi teha ei viitsi. Aga et see on nii varajane ärkamine, siis teen endale midagi õhtul valmis või söön hommikul töö juures.
Hommikust rutiini ma endale lubada ei saa, muidu peaksin ärkama kell kolm. Põhimõtteliselt on nii, et ärkan üles, pesen hambad, käin pesemas, hüppan pükstesse ja lähen.
Mis ajal te siis õhtul magama lähete, et hommikul nii vara tõusta?
See jääb vahemikku poole kümnest poole kaheteistkümneni. Ma ei ole eriline kellaaja järgi magama mineja, aga väga hilja ei saa minna.
Aitab muidugi see, et päeval saab ka magada. Meil on nii toimetuses kui ka telemajas igasuguseid diivaneid, päeval saab kodus ka magamas käia.
Mis juhtub siis, kui saatejuht või -külaline ei ilmu hommikul õigeks ajaks eetrisse?
Kui mõni külaline jääb hiljaks, siis pole hullu, sest alati on mõeldud tagavaraks mingi lahendus. Oleme ikkagi väga hea ettevalmistusega, me ei jäta ühtegi asja ripakile. Mul on raadios juhtunud, et olen jäänud magama. Me pole selle eest kaitstud. Mõni päev oled rohkem väsinud, oled haige olnud või reisilt tulnud – ikka juhtub.
Saadet juhime kahekesi, kokku on küll kolm saatejuhti, kuid eetris on korraga kaks. Vahetume nii-öelda. Oleme alati üksteisele back up`i teinud, selles mõttes pole küsimustki. Me hätta ei jää.
Milline on klapp teiste saatejuhtidega?
Väga hea. Piretit (Piret Laos – toim) tunnen juba aastaid, oleme Uunos saateid teinud. Jüriga (Jüri Butšakov – toim) oleme ülikooliaegsed koolivennad, mängisime koos korvpalli ja õppisime samu asju. Sellise saate puhul on elementaarne, et saatejuhid on ühtpidi erinevad, kuid nii palju sarnased, et klapp oleks väga hea. Oleme paar nädalat koos salvestanud ja ma ütlen ausalt, et see tiim on parim valik.
Mille poolest teie hommikuprogramm «Terevisioonist» erineb?
Palju on räägitud konkurentsist, et tohutult konkureerime. Selles mõttes konkureerime, et oleme eetris samal ajal, aga ajame täiesti oma asja. Me ei võrdle ennast, me ei ürita ära panna ega sekkuda.
Meil ei ole huumorisaade, tõsised teemad on ka. Moodsas keeles on meil infotainment. See on meelelahutus ja info. Proovime kõik teemad ära katta ja kõik mõtted läbi käia.
Püsiteemad, mis on fikseeritud mingile kellaajale, on kõik läbi mõeldud. Meie saade kestab 6.45st 8.15ni ja kohe pärast lõppu algab kordus. Lendame kohe pauguga peale – oleme toredad ja mõnusad.
Kuivõrd olete võtnud šnitti maailmakuulsatest hommikuprogrammidest nagu «Good Morning, America»?
Eestis on kõik samamoodi, aga koduses kastmes. Töö ülesehitus on sama, iseasi, palju sul on toimetajaid, palju ressurssi asju ette valmistada, palju režissööre. Muidugi võtan sealt šnitti, võtan sealt häid elemente. Minu lemmik on brittide «This Morning», kus saatejuhid on Philip ja Holly -– väga vinge paar. Nende olemus ja sära on see, mida sealt heas mõttes maha viksida. Igaühel on oma positiivne element.
Televaatajad teavad teid saadetest «Krimi» ja «Rooli võim». Kas nendega on nüüd kõik?
«Rooli võimuga» on lõpp. Selle ma lõpetan. «Krimiga» jätkan. Teemasid on igasuguseid, mis vajavad veel käsitlust.
Ütlen ausalt, et ega väga palju vaba aega ole. Praegu olen pühendunud ikkagi suuresti teletegemisele. See on see, mida ma armastan ja igal juhul teen nii palju kui võimalik.
«Krimi» ja «Rooli võim» on eelsalvestatud. Mis on otsesaate eelised?
Eelis on see, et oled operatiivne, kõik, mis juhtub siin, enam ei kordu. Olen teles juhtinud otsesaadet vähesed korrad, aga selle võlu on ikkagi see, et saad just siin ja praegu info kätte.
Näiteks «Krimi» puhul on materjal salvestatud nädala jooksul, see on jõudnud settida. Otsesaates midagi muuta ei saa. Eksimisruum on väike, aga otseeetri võlu on seda väärt.
Kuidas tulete välja olukorrast, kui otseeetris läheb midagi totaalselt sassi?
Siis lihtsalt vaatad kaamerasse ja naeratad (naerab). Eks neid olukordi tule kindlasti ette, olgu see esimene või sajas nädal. Meie saate võlu on, et me ei ole raamides kinni – me saame selle üle naerda. Kui mul eetris on püksilukk lahti või Jüril on nägu moosine, siis nii ongi.
Kuidas üldse omadega meediasse jõudsite?
See algas 2007, kui Kuma pani meie keskkooli seinale plakati, et otsib talendikonkursile osalejaid. Mingil arusaamatul kombel, täiesti sisemise tungina tundsin, et pean minema, teadmata üldse, mida meediatöö endast kujutab.
Konkursil oli neli võitjat, nende seas ka mina. Võitjale pakuti täiskohaga tööd, aga olin nii noor, vist 16, et ei kvalifitseerunud, sest mul oli kool.
Aga juba suvel olid neil read puhkuste tõttu harvenenud ja mind kutsuti uudistetoimetajaks. Tegin kaks nädalat üksinda tööd. Pidingi välja ujuma ja arenema.
Hiljem tulid juurde suvised hommikuprogrammid ja noortesaate juhtimine. Siis oli juba selge, et ega ma muud tahagi teha – see on minu värk.
Kui tulin pealinna reklaamindust õppima, siis mõttega, et lähen kohe kuhugi tööle. Käisin raadiojaamade ukse taga koputamas. Läksin, CV näpus, ilma kellegagi kokku leppimata ja ütlesin, et tulen nüüd tööle.
Enamik kordi öeldi mulle, et ega ikka ei tule küll, puhka nüüd jalga. Siis tuli kogemata kuskilt välja, et Kanal 2 «Reporter» otsib reportereid ja mulle anti võimalus.
«Reporteris» töötasin aasta aega, kuni mulle pakuti täiskohaga tööd Kuku raadios. Läksin proovima ja paar päeva hiljem olin tööl. Jäin kolmeks aastaks. Siis läksin Uunosse ning hakkasin liiklussaadet ja «Krimit» tegema. Nii ta sujuvalt läks.
Tööd pole mitte vähe. Millega ennast maandate ja mida meeldib vabal ajal teha?
Peab endale mingisugused eelistused määrama. Olen väga sõprade inimene. Mulle meeldib sõpru võimalikult tihti näha. Töö on tähtis, aga muud asjad on tegelikult ju veel tähtsamad.
Mulle meeldib väga reisida. Ma tulin eile (esmaspäeval – toim) Barcelonast. Olin seal paar päeva. Mu ajagraafik on selline, et ma ei saa lubada endale kolmeks nädalaks Taisse minekut, siis ongi nii, et kaks päeva siin ja kolm seal. Mulle lühireisid väga meeldivad.
Teine töö, mida ma kõrvalt teen, on õhtute juhtimine – see on ka selline hobikorras töö. Igast tööst leian midagi lõõgastavat. Tööd ei tohi võtta meeletu pingena, see tapab ka tervist.