Järva tarbijate ühistul täitus sajand

Foto: René Viljat

Paide kaubatarvitajate ühisus IWA loodi 1911. aasta 3. septembril, sellest olulisemaks sündmuseks kujunes aga esimese kaupluse avamine 4. detsembril Paide turuplatsi ääres.
Seda meenutas IWA 15. sünnipäeval kaupluse esimene ärijuht Juhan Nichtig nõnda: «Elavalt seisab meeles esimene pühapäev värske lumega – 4. detsember 1911. Tol päeval avati Sinu uksed esimest korda. Uudishimulikult astusid inimesed Sinu ruumidesse, igal mingi salasoov südames... Paljud imestasid ja rõõmustasid, et ka Paides, selles sakste ja kadakate eraäride kindluses, on avatud tarvitajate ühisuse kauplus. Rohkesti käis Sul külalisi tol päeval ... isegi kõrge majesteedi kohaline esindaja kuri kreisiülem Sanko Popovski tuli isiklikult Sind tervitama ja ostis austuseks terve naela heeringaid.»
Praegu asub sellel kohal Paide kaubakeskus.

Nelja osakonnaga – kangaskaubad, pudukaubad, valmisriided ja jalatsid – Paide universaalkauplus (praegune kaubamaja) avas uksed 1958. aasta juulis.
Pildile on jäänud valmisrõivaste osakonna juhataja ja müüja Mare Voodla, kes töötas seal avamispäevast alates kokku 23 aastat.
Praegu Tallinnas elav 101aastane Voodla mäletab, kuidas algusaastatel tuli tal käia pealinnas kaupa valimas. «Ise käisin Balti jaama lähedal sukavabrikus ja rõivaste tegijatega rääkimas ja valimas,» selgitab ta. «Meil oli suur osakond: lasteriided, naiste kleidid ja mantlid, meeste ülikonnad ja palitud, osakonnas oli kokku neli müüjat.»
Voodla mäletamist mööda oli kaubavalik esialgu kesine. «Algul oli vähe ja lihtsat kaupa, pikkamööda läks valik ilusamaks,» sõnab ta.
Veel on Voodlal meeles osakonnajuhataja suur vastutuskoorem, mille hulka käis ka varaste kinnipüüdmine. «Neid oli siis palju,» mäletab ta.
Kuuekümnendatel hakkas Voodla ütlust mööda liikuma juba ka välismaa kaupa. «Mäletan, et Rumeeniast tulid kasukad, nende pärast oli igavene sõda, neid ei antud nii palju, kui taheti,» lausub ta.

1967. aasta 1. juulil avas Paide rajooni tarbijate kooperatiiv (RTK) Paide keskväljakul uues hoones (kauplus-söökla-restoran Paide, praegu kaubakeskus) rajooni suurima toiduainetekaupluse ja iseteenindussöökla.
Kaupluse Paide avamispäeval kassas töötanud Aili Lukas mäletab tohutut rahvatunglemist seniajani. «Mäletan ka seda, et kolm lauda oli kokku lükatud ja pärast poe sulgemist valasime kassadest raha sinna hunnikusse kokku, meeletu hunnik oli, see tuli kõik ära sorteerida ja üle lugeda,» lausub ta.
Uues iseteeninduskaupluses tuli käekotid kassa kõrvale riiulisse jätta ja võtta poekorv, mille küljes olnud sildile kirjutasid kaupa kaalunud müüjad kaalutud vorstijupi või juustutüki või hapukoore summa ja kassapidaja lõi need kassas kõik kokku.
Kuuekümnendate lõpuaja kaubavalik jäi Lukase hinnangul loomulikult praegusele alla, aga see-eest oli toidukaup siis naturaalne, säilitusaineteta. «Paide lihakombinaadi rulaad oli eriti hinnatud kaup,» sõnab ta.
Iseteeninduskauplusest rohkem meeldis Lukasele varasem töö kaupluses Tervis, mis asus Pikk 2 maja nurga peal (praegu tegutseb seal rõivapood Extra Sinule), kus kogu kaup asus müüja selja taga riiulis, kust see tuli alla võtta, kaaluda ja üle leti ostjale kätte anda.
«Hommikul tuli leivaauto, ladusime vormileivad riiulisse, piim ja koor tulid lahtiselt tünnides, kui ostja tahtis kaks kommi mitmest sordist, siis tuli nii kaaluda,» meenutab ta.
Paidesse kolis Lukas viiekümnendate lõpu poole ja sellest ajast on tal meeles ka üks esimesi siinseid poeskäike. «Paide kaubakeskuse koha peal oli kalapood, ma arvan, et see võis olla aasta 1957, mäletan, et mul oli ükskord väga paha olla, läksin kalapoodi, ostsin ühe silgu ja sõin ära. Parem hakkas,» lausub ta.

1963. aasta jaanuaris avas Paide RTK esimese iseteeninduskaupluse – kaupluse Pärnu, mille moodsat sisustust käidi uudistamas isegi teistest liiduvabariikidest.
Kaks aastat hiljem asus Pärnu poes tööle perekond Oja: Hans juhataja ja Maimo müüjana.
Maimo mäletab, et kaubapäeva hommikul ootasid püsikunded juba poe ukse taga järjekorras. «Millist heeringat me müüsime! Väikestes tünnides, 55 kopikat kilo, küll olid paksud tükid, nii ilusat heeringat pole enam olemaski!» meenutab ta. «Soolaseened olid tünnis, neid osteti kõvasti, hapukoor oli tünnis, sealt valasime plastkannu ja ostja taarasse, see koor oli nii paks, et ei tulnud kannust väljagi!»
Maimo ütleb, et piima pidi piimakombinaadist tellima ja see tuli müügile klaaspudelites, leivakombinaadist tuli tellida leib-sai, kohapealses pakketsehhis pakiti tangained, jahu, suhkur ja kommid. Või jõudis kauplusse 24,5kilostes pakkides. «Õhtul tõstsime sulama ja hommikul lõikasime traatidega tükkideks,» märgib ta.
Müüjatöö polnud toona kergete killast. «Lihakehad tuli paku peal suure kirvega tükkideks raiuda, kalakastis oli kolm kümnekilost läbikülmunud briketti, naersime ikka, et kel paha tuju, see läheb kala lõhkuma,» meenutab Maimo. «Kaalud olid vihtidega, arvutamiseks arvelaud, küll ma olen mõelnud, et kuidas pea ikka lõikas tol ajal neid grammide hindu arvestada!»
Hans Oja mäletab veel selgesti päeva, kui kauplusse astus sisse Paidest läbi sõitnud Eestimaa kommunistliku partei juht Johannes Käbin. «Astus sisse, nõudis juhatajat ja küsis: «Mis leib see on siin?»,» meenutab Hans. «Mina vastu, et Orlovi leib. Aga leibadel oli üks serv küpsemisel üles kerkinud. Käbin ütles selle peale, et see pole Orlovi leib, see on nagu vana saabas. Ja andis korralduse: «Müügilt ära võtta!»»
Kui Käbin oli poest lahkunud, andis Hans müüjatele uue korralduse: «Tagasi panna see saabas!»

Paide RTK ühiskondliku toitlustamise ettevõtete (ÜTE) ühenduse kokad-kondiitrid said oma loovust ja oskusi võrrelda nii rajooni kondiitritsehhide vahelistel kui ka üle-eestilistel konkurssidel. Pildil uudistab rahvas Paide restoranis üle-eestilisel konkursil osalenud kondiitrite toodetut, pilt on tehtud 1970ndate algul.
Tollase ÜTE ühenduse asedirektori Evi Lumi mäletamist mööda oli selline rahvavool tavaline. «Tunti väga suurt huvi, panime tooted lauale välja ja terve päeva vooris rahvast,» ütleb ta. «Tegime kõiksugu temaatilisi ja omaloomingulisi torte, küll koolimineku puhul ja ehitajate päevaks.»
Alates 1966. aastast 25 aastat kondiitrina töötanud Elveera Kraav mäletab, et kõige hullemad tööpäevad olid naistepäevad. «See oli tohutu suur püha, kella neljast-viiest hommikul hakkasime peale, õhtul kaheksa-üheksa ajal sai lõpetatud,» meenutab ta.
Kondiitritsehhi toodang – seitset sorti saiakesi ja pirukaid, tordid, kringlid, koogid – läksid müügile RTK kauplustesse üle rajooni, lisaks tuli teha eritellimusel torte ja kringleid ning konkursi tarbeks uudistooteid välja mõelda. «Konkursil läks osa torte oksjonile, rahvast käis tohutult vaatamas, kuigi maitsta nad midagi ei saanud, ainult vaadata ja osta,» selgitab Kraav.
Kraavi lemmik oli tollal võiroos. «See oli kõige parem saiake, päris võiga tehtud,» lausub ta. «Aga kõik saiakesed olid head, säilitusaineid polnud ja lihapirukad olid ikka lihaga täidetud!»

1960ndate algul hakkas Paide RTK esimesena kogu Nõukogude Liidus rändkauplustega maapiirkondadesse sõitma.
1970. aastal asus kauplusauto juhina tööle Valeri Tamm, kes jäi selle ameti peale 35 aastaks. «Sellest kolmkümmend aastat olin Marsi peal,» lisab ta naljatledes.
Ostja sisenes bussi eesuksest, lett oli tagaosas. «Põhilised ostud olid leib-sai-vorst, kevadel müüsime värsket räime ka kõvasti, 20 kasti päevas,» meenutab Tamm. «Algul oli kaupa rohkem, aga juba mõne aasta pärast loeti kokku, kui mitu inimest kuskil punktis käis, ja anti kaupa selle järgi.» Päevas peatus kauplusauto kolmes-neljas kohas ja teenindas 60–100 inimest.
Peatuspunktidest kujunesid kiiresti külarahva kogunemiskohad. «Maal oli suurem osa vanemaid naisterahvaid, nemad olid tund aega varem kohal,» ütleb Tamm. «Tund-poolteist sain ühes kohas peatuda, kõik inimesed olid juba tuttavad, enam-vähem teadsin, mida ja kui palju keegi ostab.»

Fotograaf Renè Viljat jäädvustas 1990. aasta 18. mail toidujärjekorda kaupluse Paide ukse taga.
Viljat mäletab, et tegi selle foto lõunaajal. «Keset päeva pandi pood tunniks ajaks kinni, siis oli neil lõuna, aga sel ajal sätiti ka uut kaupa välja ja kui tahtsid esimeste sissesaajate seas olla, tuli juba varakult järjekorras seista,» selgitab ta.
Tolleaegne Paide kaupluse asejuhataja ja praegune Paide Konsumi juhataja Tiina Kruusamäe teab öelda, et sellised järjekorrad tekkisid poe ukse taha tõesti lõunaajal. «Lõunal tuli alati liha- ja vorstikaup ja seda inimesed ootasid,» ütleb ta. «Vahel jäi kaup hiljemaks, siis ootas kõik see rahvas poes sees, vahel isegi paar tundi.»