Filmigeenius Hollywoodi võika tõsiloo kallal

21.05.2019, Cannes, Prantsusmaa Cannes'i Filmifestival, filmi "Once Upon a Time in Hollywood" Ükskord Hollywoodis punane vaip. Pildil vasakult QUENTIN TARANTINO, DANIELA PICK, DAVID HEYMAN, SHANNON MCINTOSH 72nd Cannes Film Festival - Screening of the film "Once Upon a Time in Hollywood" in competition - Red Carpet Arrivals- Cannes, France, Foto: Erlend Staub, Scanpix Foto: Erlend Staub

Vanameister Quentin Tarantino (pildil vasakul) järjekordset filmi ­ootasid fännid kui püha ilmutust. Kõikvõimalikeks spekulatsioonideks ja aruteludeks andsid ainest nii eelmised taiesed kui ka uue lapsukese olemust osavalt varjavad treilerid.

Olgem ausad, tegelikult ei anna filmi «Ükskord Hollywoodis» («Once Upon a Time in Hollywood») reklaamklipid vaatajaile ühtki mõistlikku vihjet ees ootava sisu kohta. Pean tunnistama, et esiti ajas see mind pisut närvi. Olles aga nüüd filmi näinud, saan väga hästi aru, milleks kogu see häma. Võin vist juba eos ära öelda, et ka Tarantino üheksas lask läks täpselt kümnesse ja sündis film, millel on juba beebina kultusemärk küljes.

«Ükskord Hollywoodis» tuli selleks, et kõik teele jääv korralikult läbi raputada ja siis end ereda tähena filmiklassika taevavõlvi sisse traageldada. Et see film on tavalisest hoopis pikem – räägime ikkagi peaaegu kolmetunnisest kaadrite massiivist –, tekib kohe küsimus, mis on see konks, mis vaatajalt nii suure hulga aja röövimist õigustab. Iseenesest näeme lihtsalt 1960. aastate Hollywoodi melu ja meeleolusid, millest joonistub välja mõni reljeefsem karakter, et üldisele glamuuripurakale elu sisse puhuda.