Kui müristab ja välku lööb

Äike Foto: Shutterstock

Vanarahvas teab öelda, et äikese puhul pidavat vanapagan silku sööma. Pole teada, kuidas sarviline tegelane tänapäeval äikseliste ilmade ajal oma aega sisustab, ent lihtinimene keskendub eelkõige sellele, et digiboksid ja ruuterid ning kõiksugused tundlikud kodumasinad vooluvõrgust lahti ühendada. Kes ettevaatusabinõudega hiljaks jääb, saab aega veeta telekommunikatsiooni- ja elektrilahendusi pakkuvate ettevõtete infoliinil oma kõnejärge oodates, et siis kurta: äike viis elektri, telekas ei tööta ja internetti pole.

Väike äike igas päevas

Suure-Jaani kandist on 1892. aastal üles tähendatud, et välk ehk pikne on nelja seltsi või neid on neli: üks on põletaja, teine kustutaja, kolmas lõhkuja, neljas sulataja. Nii olla pikne kuskil hoone põlema löönud ja teise pauguga ära kustutanud; teises kohas olla ta hoone paljalt puruks löönud ja mitte põletanud, kolmandas kohas ühte rätsepat, kes uksest parajasti tuppa astunud, trehvanud, kelle teine pool ära kadunud, üeldakse sulanud, ja pääle selle sääl ja sääl kellegil vasknööbid pisaratena maha jooksnud, ilma et mees tähele oleks pannud. Teaduslikumalt lahti seletades on äike võimas elektrilahendus pilvede või pilvede ja maa vahel, esineb välgu ja müristamisena ning on seotud peamiselt rünk­sajupilvedega. Väidetakse, et Maa atmosfääris on korraga umbes 2000 äikest 100 pikselöögiga igas sekundis. Iga päev on umbes 40 000 äikesetormi, millest vaid üks protsent on ohtlikud. Iga äikese südames on vähemalt üks rünksajupilv. Äikesega kaasnevad enamasti tormituuled, vahel ka pagi ja rahe, harva tromb või vesipüks. Enamasti saadavad äikest paduvihmad. Tekkest sõltuvalt jaotatakse äikesed õhumassisisesteks ja frontaalseteks.