Ameerika vahet pendeldamine lõppes abieluga

Marit Kundar Foto: Getter Lukjanov

• Esimesed kümme kuud olid masendavad
• Ameerikas ajutiselt elada on hoopis midagi muud kui päriselt sinna kolida
• Sügavamaid sõprussuhteid naljalt ei teki

Kui Marit Kundar, neiupõlvenimega Mänd, esimest korda Ameerikasse lapsehoidjaks läks, polnud tal mõtteski sinna elama asuda. Elul on aga kombeks teha omad huvitavad keerdkäigud ning nüüdseks on Marit Ameerika elanik olnud juba umbes poolteist aastat.

Marit (32) tunnistab ausalt, et ta on pigem introvert. Uutes seltskondades pole ta just esimene end tutvustama, võõrastele eelistab juba tuttavaid ning iseendast rääkimise asemel kuulab pigem teisi. Siiski nõuab klassikaline Ameerika ühiskond justnimelt ekstravertseid omadusi, mis sunnib muidu pigem tagasihoidliku Mariti mugavustsoonist välja astuma.

«Siinsed inimesed on kõik hästi sõbralikud ja soojad, võõraid kutsutakse hellitusnimedega ja avatud südant jätkub kõigile,» kirjeldab Marit oma osariigi inimeste suhtlemiskultuuri. Ta elab Tennessee osariigis, mis kuulub lõunaosariikide alla. Ameerikas räägitakse nimelt palju põhja- ja lõunaosariikidest, sest selline jaotus annab parema ülevaate inimeste hoiakust, suhtlemisest ja elustiilist.

Kui Tennessee osariigi pealinna Nashville’i lähedal elades on saanud Marit hästi sooja ja südamliku vastuvõtu osaliseks, siis oma teisel lapsehoidmisreisil elas ta ühes lääneosariigis – Californias, täpsemalt Silicon Valley lähedal asuvas väikelinnas. Ja sealsed inimesed olid hoopis teistsugused. «Selles väikelinnas elasid väga jõukad inimesed, kes olid pigem rahale ja edule keskendunud. Samas oli seal lähedal ka linn, mis asus ookeani kaldal ja kus elas väga palju hipisid. Nii et leidus kõike, aga California klassikalisest inimesest õhkus pigem raha ja edu soovi,» kirjeldab Marit.

See otsus oli raskem, kui ma ette oskasin aimata. Umbes esimesed kümme kuud olin suhteliselt masendunud, sest olin maha jätnud kõik oma sõbrad, pereliikmed ja tuttava keskkonna

Alustame aga algusest. Pärast Türi gümnaasiumi lõpetamist suundus Marit Tallinna, et õppida sotsiaaltööd. Kool sai küll lõpetatud, aga tahtmist sotsiaalvaldkonda tööle minna polnud, mistõttu sai tehtud «pigem introvertse» tüdruku kohta hullumeelne otsus – ta kandideeris au pair’ks ehk lapsehoidjaks Ameerikasse.

«Ma olin noor ja kuna täpselt isegi ei teadnud, mida Eestis teha tahan, sai minust võitu seiklushimu. Olen küll introvert, aga samas uutele kogemustele ja seiklustele avatud. Nii veider kui see ka ei tundu,» naerab Marit. «Otsustasin avastada maailma ja lapsehoidja töö tundus piisavalt turvaline variant,» meenutab Kaljukitse tähtkujus ehk maamärgi all sündinud Marit. Maa-element tundub antud kontekstis loogiline, sest näiteks Kaksikute tähtkujus sündinud neiu oleks võtnud seljakoti selga ja pannud nelja tuule poole ajama, Kaljukitsed vajavad isegi reisides turvalisust ja kindlat jalgealust.

«Mu esimeses peres oli kolm last, üks tüdruk ja kaks poissi. Nad võtsid mind kiirelt omaks ning saime ruttu lähedaseks,» räägib Marit. Pärast kaheaastast Ameerikas elamist otsustas Marit siiski koju naasta, elas oma lapsepõlvekodus Türi-Allikul, töötas alguses Kadri Tare kohvikus, pikemalt Türi Kodus vanemtegevusjuhendajana. Seejärel lõi temas sisemine hipi taas välja ning ta otsustas uuesti Ameerikasse rännata.

Lapsehoidjaprogrammis osalejatele oli vanuseline piirang ja Marit tahtis veel korra minna, kuniks vanus lubas. «Sel korral sain ühe lapsega pere Californias ning see oli sootuks teistsugune kogemus kui esimene. Olin USA-s varem ju kaks aastat elanud, kuid see osariik oli võrreldes varasemaga kui öö ja päev. Riik riigis olukord, ma ütleks, sest kultuur oli täiesti teine. Pere oli väga selgete reeglitega, nad olid pigem loodusele suunatud pragmaatikud, kes uskusid isemajandavasse peresse. Nad käisid jahil, kalal, pidasid kanu,» kirjeldab Marit oma teist peret, kus ta poolteist aastat elas.

Kui aeg täis sai ja Marit kodumaale naasis, otsustas ta minna ülikooli ja värske alguse teha.

Ta sai sisse Eesti kunstiakadeemia fotograafia erialale, mis oli suur saavutus. Konkurents oli tugev ning vastuvõetud üliõpilasi ainult seitse. Maritil õnnestus saada tasuta koht ning tudengielu Tallinnas pärast USA kogemust tundus mõnus vaheldus. «Sain mõne kuu koolis käia, kui mõistsin, et tegu ei ole sellise fotograafia õppega, mis minule sobiks, vaid sügavkunstilise vormiga. Endalegi üllatuseks avastasin, et olen kunstikooli jaoks liiga pragmaatiline. Pärast esimest semestrit otsustasin kolida tagasi Türi-Allikule ja hakata fotograafiaga täiskohaga tegelema,» jagab Marit oma teekonda.

Marit Kundar Foto: Getter Lukjanov

Tegelemiseks põhjusi jätkus, sest tema suures ja tugevas sõpruskonnas leidus alatasa keegi, kes palus Maritil endast pilti teha. Nii sai ta kogemusi, portfooliosse häid fotosid ning sõna hakkas levima, kuniks temaga kontakteerus üha rohkem ka täiesti võõraid inimesi. «Pildistamine on mulle siiani mõnus isiksust arendav tegevus, sest fotosessioonide ajal pean ma inimesega suhtlema, sotsiaalselt aktiivne olema. Eriti perepildistamisel on ekstravertsed omadused olulised,» teab ta.

Täiskohaga fotograafitöö meeldis talle väga, kuid ühel suvel hakkas rahutus südames endast taas üha jõulisemalt märku andma. Kuigi vanuse tõttu ta enam lapsehoidjaks minna ei saanud, otsustas ta siiski turistiviisaga kolmeks kuuks taas Ameerika poole suunduda. «Mul oli mõlema perega tekkinud nii hea kontakt, et läksin taas USA-sse, jagades kolmekuuse aja kahe pere vahel ära. Usun, et tuleb kuulata südant, isegi kui mõistus räägib teist keelt,» rõhutab Marit.

Südame kuulamise õppetunde sai ta kogeda kuhjaga, sest just viimase reisi ajal tekkis tal ka oma praeguse abikaasa Marciga suhe. Füüsiline koosolemine jäi väga üürikeseks, sest Marit pidi peatselt Eestisse naasma ning igapäevast suhtlust tuli jätkata eri kontinentidelt kaheksatunnise ajavahega. «Tegime pea iga päev videokõnesid ning rääkisime pidevalt,» meenutab Marit nende suhte algusaegasid.

Mõni kuu hiljem tuli Marc Eestisse külla ning korra käis ka Marit veel Ameerikas külas. Siis aga jõuti üheskoos otsusele, et kaugsuhe pikas perspektiivis ei toimi ja midagi tuleb muuta. Kõige loogilisem oli see, et Marit kolib Ameerikasse, sest Marcil oli seal kindel töökoht ja suur maja olemas. «See otsus oli raskem, kui ma ette oskasin aimata. Umbes esimesed kümme kuud olin suhteliselt masendunud, sest olin maha jätnud kõik oma sõbrad, pereliikmed ja tuttava keskkonna,» meenutab ta. Lisaks pidi Marit päevasel ajal pidevalt üksi olema, sest Marc oli tööl.

Emotsioonid kõikusid ning ühel päeval eufooriline Marit vaheldus teisel nutva naisega. «Arvan, et see on ka loogiline, sest elumuutus oli tõesti suur. Ameerikas ajutiselt elada on hoopis midagi muud kui päriselt siia kolida. Õnneks oli Marc hästi toetav, julgustav ning kannatlik, taludes ära kõik mu meeleolumuutused, hädaldamised ja joovastushetked,» naerab Marit ning Marc nõustub ta kõrval.

Nüüd on Marit Ameerikas elanud umbes poolteist aastat, üldiselt oma uue koduga harjunud ning ühiskondagi sisse sulanud. Temal külas olles on näha, kuidas ta sõidab autoga kui vilunud kohalik ning tunneb end siin nagu kala vees. «Ma olen autojuhiloa saanud kolmel korral. Ühe korra Eestis, teist korda Nashville’is ja kolmandat korda Californias,» naerab Marit ning on tänu sellele suhteliselt enesekindel. Samas on ka liikluskultuur suhteliselt sarnane Eestiga ja liiklusmärgid arusaadavad. Nii vurab ta gaasi vajutades mööda kiirteid ja kohalikele omaselt kasutab väljendit «lähedal», kui miski asub vähem kui kahe tunni sõidu kaugusel.

«Ameerika mõistes on see lähedal, sest siinsed vahemaad on hoopis midagi muud kui Eestis,» vastab ta minu kulmukergituse peale. Pärast tunnist sõitu mööda kiirteed «lähedal» asuvatesse koobastesse, ei tee ma enam ühtegi kommentaari Eesti «kaugete sihtkohtade» aadressil, rääkimata linnasisestest sõitudest.

Praegu saab Marit vabalt autoga ringi sõita, aga see sai võimalikuks alles suhteliselt hiljuti. Umbes aasta aega madistas ta bürokraatiaga, ajades taga nii pabereid, ametnikke kui ka lihtsalt oodates, oodates, oodates. «Olin kui suluseisus – elamisluba veel polnud, enne seda aga ei saanud ei riigist lahkuda, ametlikult tööd teha ega autoga sõita,» meenutab ta emotsionaalselt raskeid aegu. Kui ootamine läbi, läks kõik kergemaks – vabadus liikuda, tööd teha ja täisõiguslik Ameerika elanik olla andis palju energiat ja elurõõmu. «Bürokraatia on Ameerikas ikka ulmeline. Siin läbielatu tõttu hakkasin Eesti asjaajamise lihtsust, kiirust ja digivõimalusi oluliselt rohkem hindama,» ütleb Marit.

Veidrus nr 1: pole kõnniteid

Otsustasime poodi minna ja Marit ütleb, et see on nende kodule hästi lähedal. Automaatselt arvan, et läheme jalgsi, kuid kuulen, et selles linnas, kus Marit elab, inimesed jala ei käi. Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, osutus see tõeseks. «Siin on ülivähe kõnniteid ja isegi olemasolevad lõpevad täiesti ootamatult,» selgitab Marit veidrat süsteemi, mis talle kui suurele tervisespordi harrastajale suhteliselt suurt meelehärmi valmistab.

Eesti on ses osas eesrindlik – kergliiklusteede võrgustik on lai ja tervisesportlased saavad ilma suurema probleemita kõndida, joosta, jalgrattaga sõita või rulluisutada nii palju, kui süda soovib. Seal aga? Seal pidi sõitma autoga või kõndima autotee ääres. «Südalinnas saab natuke ka jalgsi käia,» püüab Marit justkui vabandada. Nädala jooksul Maritil külas olles ei näinud ma tõepoolest pea ühtegi jalakäijat, ainult auto autos kinni. Mõni ime, et ameeriklased ülekaalulised on.

Veidrus nr 2: tornaadod

See pole aga ainuke veidrus, mille Nashville’i piirkonnast leian. Samas on see oluliselt leebem järgmisest – tornaadodest. «Nendega ma vist ei harjugi ära,» väristab Marit õlgu. Nimelt on Nashville piirkond, kus kunagi ei või teada, millal tornaado tuleb, eriti kui ilmateade lubab äikest. Kuigi Marit tunnistab, et maad puudutavaid tornaadosid pole õnneks nii palju, kui ta kardab, siis just paar päeva enne minu külaskäiku oli Nashville’i üht osa räsinud suhteliselt tugev tornaado ning «lähedal» asuvatesse koobastesse sõites nägime ka eelmise õhtu tugeva tuule jälgi.

Mulle oli see esimene kord näha filmides esindatut – murdunud tänavalaternapostid, pool katust kaotanud majad, ehitusmaterjalide jupid igal pool laiali. «Eile polnud tornaadot, lihtsalt äike ja tugev tuul,» ütles Marit, justkui vihjates olukorra tõsidusele päris tornaado ajal.

«Meie tornaadovarjend on trepi all,» tutvustab Marit mulle enne, kui magama lähen. «Igaks juhuks ütlen,» lisab ta muretult. Samas on tema muretus suuresti teeseldud, sest kui me autoga sõites kuuleme raadiost igakuist tornaadohoiatuse signaali, siis ta tunnistab, et kuigi ta teab, et see on test, tekitab see ikkagi kõhedust. «Mulle ei meeldi see tornaadovärk. Iga kord, kui äikest tuleb või tugevam tuul on, kardan ma, et see võib ootamatult tornaadoks pöörduda!» räägib ta. Seni on kõik hästi läinud, tornaadot ta tunda pole saanud ja Marit hoiab pöidlad peos, et nii ka jätkuks.

Veidrus nr 3: pole sõpru

Ja kolmas asi, mis on Eesti, eriti armsa Järvamaa puhul Ameerikast oluliselt erinev, on sõprussidemete loomine. «Ma elan Ameerika mõistes ka väikeses kohas, suure linna ääres. Siinsed inimesed on ülisõbralikud, nagu juba varem mainisin, aga sügavamaid sõprussuhteid naljalt ei teki,» räägib Marit.

Inimesed räägivad hästi vabalt enda eraelust ja üsna isiklikest probleemidest, kuid siiski on kogu suhtlus pinnapealne. «Ma võin nädalate kaupa joogatunnis mõne naisega pikalt lobiseda ja kui teen talle ettepaneku näiteks kinno minna, siis ta viisakusest võib isegi tulla, kuid pikaajalist sõprust sellest ei kujune,» teab Marit.

Maritil on Türil hästi tugev sõpruskond, kus sõbrad ollakse kellega lasteaiast, kellega algkoolist saadik. See teeb aga keskmiselt umbes 20 aastat sõprust ning pole üldse vahet, mitu korda aastas kokku saadakse – side on säilinud, sügavus alati olemas ja ta teab, et need on sõbrad terveks eluks. «Näen ka oma abikaasa pealt, et siinses ühiskonnas pole aastatepikkune sõprus kombeks. Tal on paar sõpra, keda on pikka aega tundnud, aga isegi tema parimat sõpra ei defineeriks mina Eesti standardite järgi parimaks sõbraks,» on Marit skeptiline. Või siis lihtsalt sõpruse suhtes kõrgete nõudmistega.

Immigrandina Maritit ei võeta, sest Ameerika on täis üle maailma kokku tulnud inimesi. Üksikuna tunneb ta end seal vahel aga küll, sest iga naine teab – olgu abikaasa kui tore tahes, sõbrannat ei saa ta iial asendada.

«Kui need kolm veidrust välja arvata, siis üldiselt olen ma oma uue eluga väga rahul. Ma armastan oma abikaasat väga ja olen rahul otsusega suhte nimel siia kolida. Täielikult sisse elanud ma veel pole, kuid küll Ameerika ka ühel päeval mulle kui kodu tundub!» lõpetab ta optimistlikult.