Efektimeister laulab mõnuga Tätte fännide peomuusikat

Foto: Frost FX

Paides kooli lõpetanud Heiki Luts lauldes detsibelle kokku ei hoia ning meisterdab filmide ja reklaamide efekte nii, et keegi ei saa aru, mis on tegelikkus, mis fantaasia.

Hiiglasliku Ansipi ja Haloneni vihane ning verine madin saates «Tujurikkuja» võis küll kesta vaid viis minutit, kuid klipile järgnenud vastukaja kõlas nädalaid.
Sisu kõrval jahmatasid vaatajaid hämmastavad efektid ja nende rohkus, mida on nähtud vaid Hollywoodi maailmalõpu- ja katastroofifilmides.
Saate efektide pealik, ettevõtte Frost FX üks omanikke Heiki Luts sõnas, et kuigi nende mõistes on tegemist lihtsate efektidega, oli töömaht tohutu – 550 töötundi, mis jagunes 14 inimese vahel. Kogu töö tehti ära tasuta.
Kuidas on Frost FX sattunud «Tujurikkuja» efekte tegema?
Õ-fraktsiooni tüübid on mu head sõbrad. Kaaren Kaeraga oleme naabrid, Erik Moora onult üürin korterit ja nad ikka tulevad uutest ideedest mulle rääkima.
Oleme varemgi «Tujurikkujale» tööd teinud. Üle-eelmisel aastal näiteks Wolverine küünised. See oli niisugune väike asi, et tuled pärast jõule Paidest tagasi ja siis enne aastavahetust teed sutsaka ära.
Eelmisel aastal läks väheke suuremalt, kui oli koolitulistamise sketš. Tegime seda kolmekesi kaks nädalat.
Hiid-Ansipi ja hiid-Haloneni ideest teadsin juba kaks aastat. Algselt pidi Ansip tulema Lõuna-Eestist, pilduma kuuski ja kaski, inimesi ja atru kahte leeri. Jõuab lõpuks Ülemiste järve äärde ja seal tuleb võitlus.
Mõte muutus ja nad kirjutasid selle ümber. Kaaren tuli augusti lõpus mulle mõtet tutvustama ja siis algas konstantne peavalu, mis kestis aasta lõpuni.
Sketš pidi olema kaks korda pikem ja osa tegevust raekoja platsil, aga tuli kärpida, sest kõike ei jõudnud teha.
Mida pead sketšis kõige paremini õnnestunud kaadriks, efektiks või stseeniks?
Eelkõige olen rahul, et see tervikuna üleüldse valmis sai, sest õhus oli võimalus, et meil ei jätku aega. Eks ma teadsin, et 400 töötundi, mis oli plaanitud, on liiga optimistlik. 12tunniseid tööpäevi, kuhu tuli mahutada ka teised projektid, oli päris palju.
Üks mu lemmikkoht on, kus hiid-Halonen hakkab ehitustöölist suhu ajama. Üks keerulisemaid kohti oli, kus Swiss kukkus kokku, tossu tuli seal palju teha.
Raske oli ka inimeste viskamise kaader, mõõga kõhtu lennutamise puhul oli usutavus oluline. Lõpuni ei saa ühegi kaadriga rahul olla. Tuli lihtsalt maraton läbi joosta, detaile parandada ei jäänud enam aega.
See klipp ärgitas inimeste huvi efektide tegemise vastu.
Meie mõistes koosneb klipp lihtsatest efektidest, aga sketši fenomen peitub asjaolus, et lihtsalt on võetud tuttavad karakterid ja paigutatud suurelt linna. Efektne lihtsalt. Selle klipi puhul efekt jutustakski lugu, tavaliselt on efekt lugu toetav.
Kuivõrd kahtlesite, kas üldse tasub «Tujurikkuja» projekti ette võtta?
Raske on selgitada, miks me seda teeme. See on vist rohkem nagu minu pušitud asi Frost FXis. Oleme omavahel arutanud, kas meil on seda vaja, pärast lähme veel Soome kontaktidega (eelmisel aastal läks kümnendik toodangust Soome – toim) tülli, aga lõpuks otsustasime siiski, et see on asi, mida teha.
Meeldis mulle kõige rohkem, et esimest korda Eesti efektide ajaloos nii palju inimesi koopereerus. Saime Tolm Stuudio ka kampa ja siis tegimegi konkurendiga ühise eesmärgi nimel tööd.
Frost FX, mille üks asutajaid ja omanikke oled, on tegutsenud neli aastat. Kui pikk töökogemus sul selles valdkonnas üldse on?
3D hakkasin uurima juba põhikooli ajal, keskkoolis katsetasin animatsiooni.
Kui tulin Tallinna reklaami ja imagoloogiat õppima, töötasin ühes ajalehetoimetuses küljendajana. See läks pankrotti. Üsna kiiresti.
Kõrvalt hakkasin kohe proovima müüa oma 3D-tööd, tegin mõnele agentuurile 3D-printi. Enne seda käisin sõjaväes, kus sain teha õppevideoid 3D-valdkonnas.
2005. aastal läksin tööle ettevõttesse Motion. Seal oli võimalus teha palju reklaame ja kogunes ikka väga palju töötunde, praktiliselt kogu aja veetsin tööl.
Võtsin teha tudengiprojekte, näiteks lühimängufilmi «Tulnukas». Väga tähtsaks pean ka Tanel Toomi filmi «Teine tulemine».
Pärast läks ta Londonisse õppima ja üle-eelmisel aastal võitis tudengifilmide Oscari «Pihtimusega», kuhu mul õnnestus teha üks töö. Kaks aastat tagasi Tanel helistas ja küsis, kas teeksin ühe põleva auto.
Tudengiprojektid on arendavad olnud ja tekivad ka uued kontaktid, kellega hiljem koostööd teha. Tanel Toomiga teeme tihti praegugi reklaamikoostööd.
Motionis moodustus mingi hetk väike punt, kellega lõime lahku. Neljakesi tegimegi Frost FX. Praegu töötab siin kuus inimest.
Minu põhimõte firmat luues oli tekitada mõnus seltskond inimesi, kes on omal alal väga head. Eesmärk pole suureks kasvada, vaid hoida koos mõnus punt, kes suudab meeskonnana suuri asju korda saata.
Kas algus oli raske?
Meie oskusi juba teati ja meil oli agentuurides kontakte. Eesti on selles mõttes hea koht uut ettevõtet luua. Inimesed on kohe jube huvitatud ja annavad sulle võimaluse.
Siiani tulevad tööd nii, et koputatakse uksele, aga välismaale muidugi nii ei jõua, seal tuleb agressiivsemalt asja ajada.
Firma peasiht on minna välismaale. Oleme paar aastat selle nimel juba vaeva näinud. Soome on päris palju tehtud, Saksamaale tahaks ka liikuda.
Kuidas kavatsete välismaal nii-öelda jala ukse vahele saada?
Hinna ja kvaliteedi suhtega. Teine asi, mida proovime ja soovime, on rohkem spetsialiseeruda, sest nii saab väikefirma lihtsamini tähelepanu.
Rootsis on üks ettevõte, mis teeb ainult karvaseid 3D-loomi ja on tuntud üle ilma. Kitsas nišš, aga kui kogu maailma karvased loomad sinu juurde tulevad, on tööd küll.
Meie ettevõtte nišš on vedelikud ehk siis šokolaad, piimatooted, vesi, mahl ja nii edasi.
Miks just vedelik?
Eestis on tulnud lihtsalt sedalaadi reklaame teha ja palju juurde õppida. See on aeganõudev protsess, et saada head ja usutavat vedelikku.
Kaks aastat tagasi tegime Statoili reklaami, kus tilk kohvi kukub nähtamatusse topsi ning siis tekivad lained ja vaht.
Tootsime umbes sekundi nädalas, muidugi olid arvutid tollal aeglasemad. Ongi nii, et paned arvuti õhtul midagi tegema, hommikul tuled tagasi ja vaatad: pagan, see näeb välja nagu šokolaad, mitte kohv! Katsetad edasi ja proovid, tähtaeg läheneb kogu aeg. Põnev ka! (naerab)
Selle töö puhul ongi mind köitnud, et iga järgnev ülesanne on niisugune, et kohe alguses ei tea, kuidas seda lahendada. Lihtsalt on kogemus, et olen ju varem hakkama saanud.
Milline on olnud kõige keerukam töö?
Kõige keerulisem oli euro tulekuga seotud kavand, kus võitsime konkursi koos Catapult Filmsi ja reklaamiagentuuriga Tank.
Tuli teha 60sekundiline klipp, valmimiseks läks kolm kuud. Meie kontoris käis Euroopa Keskpangast projektijuht ja Soomest tuli paar inimest, kes reklaami hindasid ja tegid ettepanekuid.
Kavandi tegi raskeks see, et nii palju oli osapooli ja tehniliselt oli keerukas ka, näiteks sillad tulid erinevatest kividest kokku lennutada.
Teie tööd on ka
auhindu saanud.
Kuldmunal (Eesti reklaamiagentuuride liidu konkurss – toim) oleme võitnud Rocca al Marele tehtud reklaamiga 3D-animatsiooni eripreemia, oleme saanud ka üle-eelmise hooaja Terevisiooni graafika (märksõna: avanevad lilleõied) eest auhinna.
Reklaamide puhul tuleb ju idee ikkagi agentuurilt. Me ei saa esitada tööd konkursile oma pähe. Saame küll esitada selle, kuidas klippi tegime.
Ükskord saime Vaevamuna (naerab) talvediisli reklaami eest. Siis töötasin veel konkurendi juures.
(Frost FXi töid näeb kodulehelt: www.frostfx.ee)
Millele su vaba
aeg kulub?
Vaba aja laulan maha. Laulmine ja efektide tegemine tasakaalustavad teineteist. Lauluasi läks eelmisel aastal veidi üle käte. Siis oli bänd Kruuv, Tallinna Ülikooli kammerkoor (see on Heikile oluline koor, sealt hakkasidki hargnema muusikakontaktid, ka Kruuvi liidri Allan Kasukiga tutvus ta kooris – toim)
Voces Musicalesiga on mul olnud kaks projekti: Birgitta festivalil «Orpheus ja Euridice» ja 2010. aasta ERSO hooaja avakontserdil Arvo Pärdi «Cecilia, vergine romana».
Vahepeal tuli lauluprojekte vägisi kärpida. Laulmine on salakaval asi, hiilib juurde ja viib kaasa.
Kas Kruuvi on ka
tunnustatud?
Kui olin just Kruuviga (Heiki laulab ja mängib trompetit – toim) liitunud, läksime kohe «Tartu tudengilaulule 2009» ja võitsime. Sealt edu algas, aga ei saa öelda, et meie tuntus oleks viimastel aastatel suurenenud.
On olnud mõni võtmeüritus, pärast mida on asi rohkem käima läinud. Üle-eelmisel suvel osalesime Viru Folgi konkursil, saime võidu ja järgmisel aastal õiguse esineda pealaval. Sealt hakkas juba sõna meist rohkem levima.
Mingil põhjusel kutsus Lauri Saatpalu sügisel meid Dagöga kontserdile Rock Cafesse. Saime päris mitu head kontakti ja kutsuti Eesti Televisiooni «Jõulutunnelisse» esinema.
Mulle annab bänd lihtsalt põhjendamatult hea tuju. Võib-olla vabal ajal poleks selline muusika mu esimene kuulamisvalik, aga seda teha on jube mõnus. Jube hea seltskond!
Millist tagasisidet on teie laulud saanud?
Kuidagi oleme võitnud ajakirjanik Mart Normeti südame. Ta kirjutas meist päris hästi, et oleme Jaan Tätte kuulajate tantsumuusika. Ta on meile päris palju promo teinud ja mängib meid raadios üsna tihti.
(Kruuvil ilmus 2010 esimene plaat, mille kohta Mart Normet kirjutas Eesti Päevalehes: «See on nagu indigolaste ska-funk-plaat! See on nagu õrn Ska Faktor, mitmehäälne Chupacabra ja trompetiga pealinna Ummamuudu. Jah, Kruuv on Tätte kuulajaskonna peomuusika! Viis päikesepoissi – Allan, Heiki, Silver, Valmar ja Villem – mängivad nii positiivse vibratsiooniga musa, et neid võiks pidada šamaanideks.»)
Võiks oletada, et Kruuvi põhifänn on noor naine.
Põhifänn tundub küll olevat naisterahvas vanuses 18–24 aastat (naerab). Võiks öelda, et ka väikestele lastele on meie muusikal suur mõju, nad hakkavad selle saatel pööraselt tantsima.
Meil on olnud fänne, kes on kodus Kruuvi logoga särgi teinud ja tulnud kontserdile.
Kaua laulnud oled?
Juba kolme-aastaselt käisin «Laulukarussellil». Kodus Tarb­jal oli nii, et üle rõdu elas tädi Aime, kellel oli klaver, käisime õe Heliga tema juures laulmas.
Ema salvestas meie laulud makiga. Ilmselt ta mõtles need mälestuseks jätta, teda lihtsalt huvitas ka salvestamine, kuid meile oli see ka õppimine – laulad ja siis kuulad makilt. Noorem vend Henno laulab ka (Henno töötab samuti Frost FXis – toim). Isegi korra laulsime kolmekesi Tallinna Ülikooli kammerkooris.
Milline võiks olla sinu suurim laulusaavutus?
Suurimaks saavutuseks pean hoopis seda, et neli aastat tagasi kuulsin võimalusest minna muusikaakadeemiasse katsejäneseks. See tähendab, et üks tudeng õpetab sind ja saab nii praktika tehtud.
Mina hakkasin käima Simo Breede juures – kolm aastat järjest, nädalas korra või kaks. Meil suhtlus kuidagi jube hästi klappis. Aasta tagasi läksin temaga Soome Savonlinna ooperifestivalile sisseastumiskatsetele ja sain sisse. No ilmselt oma tugeva hääle tõttu. Eestist on seal umbes 15 inimest, sel aastal vist isegi 20. Tavaliselt lähevad sinna elukutselised lauljad Vanemuisest ja Estoniast.
Laulsin ooperikooris. Enne festivali olid iga kuu proovid, suvel tuli kuus nädalat kohapeal olla. Täiesti teine maailm, sada uut inimest, keda pole varem kohanud, peamiselt välismaalased.
Tänavu otsustasin raske südamega mitte minna, sest kaks professionaalset maailma (Savonlinna ooper ja Frost FX) nõuavad täit keskendumist. Jätan aasta vahele, sest suvel maanduvad kaks olulist ja keerulist efektiprojekti.
Varem pole ma kunagi eriti ooperi vastu huvi tundnud, aga mulle on loodus andnud valju hääle.
Ega laulmine efektide
tegemist üles kaalu?
Mul on kirg ka efektide vastu, loll oleks visata neid teadmisi kõrvale. Kui ratsionaalselt mõelda, siis efektide valdkonnaga on võimalik korralikult ära elada, laulmise ja muusikaga on see praegu Eestis keeruline.
Kokkuvõttes tuleb muidugi tegeleda sellega, mis meeldib, aga kui mõlemad meeldivad, siis järgmine valik on ratsionaalsus.
Kui tihti koju Tarbjale satud?
Jõulude paiku käisin. Muidu harva, paari kuu tagant. Võiks rohkem käia. Kui raskeks läheb, jalutan mõttes ikka ümber Tarb­ja järve.
Maale kolida ei soovi?
Eks muidugi oleks ka maalt võimalik linna tööle käia. Kuid ma kardan paaniliselt, et miski võtab mul liiga palju aega.
Ma pole isegi tahtnud endale autot muretseda ega korterit osta, sest nendega võib liiga palju tegemist olla. Tahan lihtsalt laulda ja teha efekte.

HEIKI LUTS

Sündinud 5. aprillil 1983.
1986–1988 Tarbja lasteaed.
1989–1994 I–V klass Tarbja lasteaias-algkoolis.
1994–2001 Paide gümnaasium.
1993–1999 Paide muusikakool, trompet.
2001-2002 Viru üksik-jalaväepataljon.
2002, 2003 suvi Järva Teataja reklaamikujundaja-küljendaja.
2004 mai–oktoober raamatute müük USAs firmas Southwestern Company.
2002–2005 Tallinna Ülikool sotsiaalteaduste bakalaureus, reklaam ja imagoloogia.

Laulmine
1989–1994 Malle Nööp õpetas Tarbja lasteaias-algkoolis laulmist.
1994–2000 Sirje Graubergi hääleseade.
1999–2001 Paide gümnaasiumi segaansambel ID, juhendaja Anne Toomistu.
2006  liitumine Tallinna Ülikooli kammerkooriga.
2007–2009 Tallinna Ülikooli segaansambel Blackbird.
2009 liitumine ansambliga Kruuv.
2007–2010 Eesti muusika- ja teatriakadeemias Simo Breede praktikant.
2010-2011  Savonlinna ooperifestivali koorilaulja.

Efektindus
2003-2004 arhitektuuriga seotud projektide visualiseerimine www.visual.ee.
2005–2007 efektimeister ja animaator OÜs Smile Motion.
2008 – OÜ Frost FX asutaja ja omanik.
2006 efektid Rasmus Merivoo filmile «Tulnukas», 2007 Tanel Toomi filmile «Teine tulemine», 2008 Rasmus Merivoo filmile «Buratino», 2009 Tanel Toomi filmile «The Confession», 2010 Andrew Bondi filmile «Legend vägevast seebist».
2008 – koostöö Õ-Fraktsiooniga («Tujurikkuja», «Riigimehed», reklaamid).