Rasvatihane ootab pekki ja sihvkasid

Foto: Ingmar Muusikus

Oktoobri lõpus hakkab loodus vakka jääma. Rändavad viimased haneparved, luiged peatuvad kõrrepõldudel ja hilised rästaparved rabistavad õunaaias. Rähnide trummeldused sepikodades ja ronkade kraaksatused halli taeva all. Vähe leidub ses hämaras ajas hingekosutavat.

Rõhuvat vaikust elavdavad äkitselt mõne liikvel tihasesalga häälitsused. Talveks siia jääjad hakkavad toitmiskohti üle vaatama: kas, kus ja mida pakutakse? On akna taga toidumajas juba pekitükk, rasvapall või päevalilleseemned? Õige söök õigel ajal õiges kohas on abiks saajale ja rõõmuks andjale.

Tihasesalgas võib olla liikmeid mitmest liigist. Temperamentne sinitihane hakkab kaugelt silma, pruunikashallika sulestikuga salu- ja põhjatihane on äravahetamiseni ühte nägu, nagu kaksikud. Tutt-tihane ja musttihane seltsivad teistega harvem, hoides koduste okasmetsade lähedusse.