Hüljatud kassid ootavad abikäsi ja seltsilisi

Vabatahtlikud teevad kõik, et kassitoas oleks igal asukal hea ja turvaline olla. Foto: Dmitri Kotjuh

• Vabatahtliku amet sobib ka eakale inimesele
• Juba paarist tunnist päevas oleks suur abi
• Kassid pakuvad vastutasuks lähedust

Mittetulundusühing Paikass on jälle nukras seisus, kus sadakonnale hoolealusele oleks hädasti vaja vabatahtlikke hooldajaid. Head abilised saaksid aidata hoida ruume korras, jagada kiisudele toitu ja teha mõne hellitava pai.

Hooleta jäetud kasside eest seisva Paikassi eestvedaja Virge Piisner kurtis, et on Relika Sarapikuga jäänud tööpäeviti kahekesi kassituppa tegutsema. «Ka meie teeme vabatahtliku tööd oma põhitöö kõrvalt ja oleme ajaga üsna kimpus,» sõnas ta.

Piisneri ütlust mööda saaks vabatahtlik abiline aidata neid paaril tunnil hommikuti, näiteks kell 8–10, ja pärastlõunal kella 15st alates. «Piisaks isegi sellest, kui saaks abis käi päeval kasvõi korragi,» märkis ta.

Hommikuti tuleb Piisneri selgitusel puhastada kasside liivakaste, pesta põrandat, kontrollida pesade korrasolekut, panna sööki ja vett ning kui aega jääb, siis natuke kassidemeelt lahutada. «Tööd ei murra konti ega nõua erilisi oskusi, kuid võtavad lihtsalt tunnikese või paar aega,» lausus ta.

Pärastlõunati käib kassitoas üldkontroll ja toidu ettevalmistamine. «Paaril korral nädalas anname kiisudele toortoitu või keedame maitsva leemega suppi. See nõuab rupside hakkimist ja toidu väljapanekut,» täpsustas­ Piisner.

Ravimite andmise ja karantiinitoas olevate kassidega tegeleb Virge Piisner ise, kuid rohkem tegevust leidub just suures eestoas, kus mitukümmend kassi suudavad päevaga paraja kaose tekitada.

Piisner lisas, et kassid, kes on karmidest oludest päästetud, mõni isegi surmasuust elule tagasi toodud, väärivad kindlasti inimlikku hoolitsust. «Me ei saa jätta nende juurde minemata. Keegi peab seda alati tegema,» sõnas ta.

Paraku tuleb Piisneril kasside eest hoolitsemise kõrval tegeleda hooleta jäetud kasside püüdmise, nende kliinikusse sõidutamise ja neile uue kodu otsimisega. «Ja siis on meil ju ka oma päristöö,» ütles ta. «Seda kõike oleks palju kergem teha, kui koormust saaks veidigi jagada, praegu kahjuks ei saa.»

Nädalavahetustel on Paikassi abistajate ring Piisneri ütlust mööda õnneks suurem. «Siis oleme päevad ja käimiskorrad ära jaotanud nelja vabatahtliku vahel, kes argipäeviti teevad oma tööd ega saa tulla,» lausus ta. «Juba nädalavahetuse abilistestki on palju abi, kuid lisakäsi oleks samuti hädasti vaja tööpäeviti.»

Piisner mõistab hästi, et tööl käivatel inimestel on raske abiliseks tulla. Ta rõõmustaks siiralt, kui tee nende juurde vabatahtlikuks leiaks näiteks mõni pensionipõlve pidav inimene, kel on aega rohkem ja kes tahaks mõne tunni päevas tegutseda. «Kes iganes soovib meile appi tulla, saab aegu ja päevi oma tegemistega klapitada. Püüame olla nii paindlikud kui võimalik,» ütles ta.

Paikassi hoole all on ligikaudu 120 kassi, kuid osa neist on eraldi hoiukodudes. Kassitoas on sõltuvalt olukorrast 80–100 kassi­. «See arv tundub suur, aga kohapeal olles saab kõik ruttu selgeks. Ajapikku jäävad isegi nimed meelde ja viimaks ei tundugi neid nii palju olevat,» julgutas Piisner.

Kui keegi tunneb, et tahab teha head ning leiab veidi aega, mida kassidele pühendada, võtku julgelt ühendust Paikassi üldtelefonil 5450 0992. Võib ka minna kohapeale kellaaegadel, kui vabatahtlikud käivad, ja olukorraga tutvuda.