Kaamerad igasse kodusse? Igaks juhuks

Andrei Korobeinik. Foto: Erakogu

Maksuameti hiljutine ettepanek anda ametnikele ligipääs kõikide Eesti kodanike ja ettevõtete pangakontode andmetele on tekitanud elavat arutelu. Ettepaneku loogika on mõistetav: raskel ajal võiks tehingute läbivaatamine tuua riigile uusi tuluallikaid, samas tekitab nii ulatuslik jälgimisprogrammi rakendamine sügavaid küsimusi isikuandmete kaitse ja põhivabaduste kohta.

Maksuamet väidab, et soovib andmeid saada koondvaatena, kuid tegelikkus on paraku midagi muud. Kui automaatse analüüsi käigus selguvad anomaaliad, siis hakatakse uurima tehinguid ja ametnik võib üle vaadata iga ülekande või krediitkaardi kande. See tähendab, et esialgne «üldine» jälgimine võib kiiresti muutuda väga isiklikuks, kui algoritmid või tehisintellekt leiavad midagi kahtlast.

Olen täiesti nõus ideega, et Eesti riik tervikuna ja maksuamet konkreetselt peaksid panustama tõhususe suurendamisse. Olukorras, kus suured rahvusvahelised firmad koondavad inimesi ja delegeerivad rutiini tehisintellektile, suurendab Eesti riik hoopis ametnike arvu ning küsib inimeste ja firmade käest andmeid, mis on riigil juba olemas.