NATO kindralit kannustab järvaka jonnakus

Kolonel Neeme Väli (paremal) Estcoy 8-ga Afganistanis. (Juuni 2009) Foto: Kaitseväe peastaap

Järvamaalt Roosna-Allikult pärit ja siin Kaitseliidu kompaniiülemana karjääri alustanud kindralmajor Neeme Väli (46) läheb augustis NATOsse kõrgeimale ametikohale, kuhu üks Eesti ohvitser kunagi valitud on.

Kui suuri muutusi uus
ametikoht teie ellu toob ?
Muutus on kindlasti suur. Hetkeametis Eesti sõjalise esindajana NATO ja Euroopa Liidu juures on minu peaülesanne esindada Eesti huve, vaadata, et meie huvid oleksid kaitstud ning et NATO üldine areng kulgeks selliselt, et see oleks meile kui rahvusele kasulik.
Uues ametikohas (NATO poliitika ja planeerimise osakonna direktor – toim) hakkan tööle NATO kui terviku, kui organisatsiooni heaks.
Kuigi ka sõjalised esindajad on sõjalise komitee osa, minu tööülesannete ring kindlasti laieneb. Tavapärane rotatsioon antud ametikohal on kolm aastat. Olen veendunud, et igav ei hakka.
Milliste tööülesannetega olete oma ametikohtadel enim kokku puutunud?
Pärast 1999. aastal Saksamaal Bundeswehri akadeemia lõpetamist võib öelda, et kõik järgnenud ametikohad on suuremal või vähemal määral olnud seotud planeerimisega. See on valdkond, millega olen tegelenud lõviosa oma teenistusajast.
NATO poliitika ja planeerimise osakonna direktorina asun teenistusse rahvusvahelises sõjalises staabis. Seal on viis osakonda, millest ühte asun juhtima ja olen ühtlasi ka staabiülema asetäitja.
Rahvusvahelise sõjalise staabi ülesanne on ette valmistada sõjalise komitee otsused, toetada komitee tööd ja kontrollida otsuste elluviimist.
Teistpidi tagab staap side NATO sõjalise ja poliitilise poole vahel ehk tuleb poliitilised suunised tõlkida sõjaväelastele arusaadavasse keelde ja anda poliitilisele poolele sõjalist nõu.
Ka suhtlemine ja koordineerimine NATO kahe strateegilise ülemaga (NATOs on kaks strateegilist väejuhatust: Ameerika Ühendriikides asuv arendus- ja Belgias asuv operatsioonide väejuhatus – toim) on valdkond, kus on staabil oluline roll mängida.
Kõik plaanid – kaitseplaanid, vägede planeerimine, NATO tegevuse ja tulevikuga seonduvad poliitikad, tuumaplaneerimine – käib sellest osakonnast läbi.
Tundub, et maailm on muutumas üha rahutumaks. Kuivõrd turvaliselt võime end tunda?
Piltlikult öeldes elame ajastul, kus kaitseväe juhataja kabinetis ei peaks rippuma mitte Eesti, vaid maailma kaart.
Maailmarahust rääkides ei saa kindlasti piirduda vaid Venemaaga, tuleb huvituda ka kõigest sellest, mis mujal juhtub. Idanaabri puhul ei tasuks laskuda emotsioonidesse, kuid fakt on, et Venemaa sõjaline võimsus kasvab jõuliselt.
Venemaa on piiriäärsetel aladel suurendanud oma sõjalist kohalolekut ja sõjalisi kulutusi. Poliitilise poole pealt presidendivalimised alles lõppesid ja ka peaminister on teada ehk riigi senine julgeoleku- ja välispoliitiline liin jätkub. Paanikaks pole põhjust, küll aga on põhjust sündmuste arenguid tõsiselt jälgida.
Me ei saa elada vaakumis. Ei maksa arvata, et Eestit ei puuduta maailmas toimuv. On tähtis nii see, mis juhtub Lähis-Idas, kui ka näiteks Aafrikas.
Kokkuvõtvalt öeldes, ega maailm ole siis muutunud turvalisemaks paigaks, kui ta oli seni, pigem tekib konfliktikoldeid järjest juurde ning ka üldine tasakaal kipub majanduskasvu ja sellega kaasneva sõjalise võimsuse suurenemise tõttu 20-30aastases perspektiivis muutuma.
Kui õigel teel on olnud Eesti oma riigikaitse ülesehitamisel?
Arvan, et Eesti senised valikud on olnud targad. Seda saab järeldada asjaolust, et Eesti maine NATO-s on praegu väga kõrge.
Teatud märksõnad, mis seonduvad Eesti puhul positiivsega, on näiteks kaitsekulutused, mis ulatuvad kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust ja piiranguteta (võib kasutada ülesanneteks, mida kohapealne ülem vajalikuks peab – toim) välisoperatsioonides osalevad sõdurid.
Kasutades Eesti suursaadiku NATO-s Jüri Luige sõnu, võib öelda, et Eesti «maadleb» tunduvalt raskemas kaalukategoorias, kui seda võiks eeldada.
Eestlase valimine poliitika ja planeerimise osakonna direktoriks on märgiline tähendus usaldusest. NATO üldsüsteemis jagatakse sõjaväelaste ametikohad liikmesriikide vahel ära vastavalt riikide panusele.
Erand ongi rahvusvaheline sõjaline staap, kuhu kohti ei jagata, vaid inimesed valitakse. Mingi ametikoha vabanedes esitavad riigid oma kandidatuurid, edasi istuvad 28 riigi esindajad ümber laua ja hääletavad.
Mis sundis teid 1990ndate algul tärkavasse Eesti riigikaitsesse panustama?
Nõukogude ajal teenisin oma kaks aastat (1984-86) ära Arhangelski oblastis. Agu Sihvka kombel kõik ära rääkides tulekski vahest sellest perioodist pihta hakata.
Leian, et just Venemaal käis minu peas ära krõks, mis tipnes veendumusega, et sellesse kohta ma enam vabatahtlikult tagasi ei tule ja kui hakatakse saatma, siis pigem hakkan vastu.
Läks paar aastat mööda ja juba 1988. aastal oli tunda, et mingi ärevus on õhus. Meie maleva taasloomise algus oli pisut hilisem, kuid igatahes 1990. aasta kevadel tulid järvakad taasasutamist arutama kohtumisele Paidesse. Ei mäleta, kes selle küll kokku kutsus, kuid sinna ma igatahes sattusin.
Hiljem jagunes liikumine kahte leeri: osa mehi ajas Kaitseliidu ja osa Kodukaitse asja. Olles lugenud Kaitseliidu alusdokumente, olin kindlalt Kaitseliidu poolel.
Kui Kodukaitse oli selgelt korrakaitselise orientatsiooniga, siis Kaitseliit tegeles kohe algul sõjalise väljaõppega ja oli mõeldud riigi sõjaliseks kaitseks. Ka olen endiselt veendunud, et Kaitseliidu tegelik ülesanne oli ja on Eestile riigitruude kodanike kasvatamine.
Arvan, et olin taasiseseisvunud Eestis üks esimesi, kes hakkas riigikaitse hüvanguks täiskohaga tööle ja sain selle eest maavalitsusest palka.
Olen ka praegu Kaitseliidu liige ja kuulun Tallinna malevasse.
Millised tähtsamad sammud järgnesid Kaitseliidu maleva taasloomisele?
Et inimesed oleksid juhtunuga kursis ja et Kaitseliidu algrakukesed tekiksid igal pool üle maakonna – moodustuks organisatsioon kui selline, oli kõige tähtsam tagada infolevik.
Mäletan, et tol ajal olid inimesed väga aktiivsed ning olgugi et olud olid kitsad, võeti ikka isiklik auto, sõideti sellega ringi ja organiseeriti inimesi, tulemata pärast maleva staapi kulude katteks raha või bensiini küsima. Inimeste juures, kes tundsid sisemist tungi, oli teha tahtmise soov sedavõrd suur!
Organiseerumine käis tegelikult kiiresti, suutsime üle maakonna luua rühmad-kompaniid ja tekkis alaliselt toimiv struktuur, loodi sidevõrk.
Ilma relvadeta on Kaitseliit ju mõeldamatu, kuid algselt riik neid meile ei andnud. Ühe esimese asjana lõime relvaregistri ja hakkasime inimeste käes olevaid relvi arvele võtma. Selliseid tukke, rohkem või vähem roostes, oli inimeste käes uskumatult palju ja mehed tõid kohale hämmastavaid asju kergekuulipildujani välja.
Esimene Eesti riigi meile antud relv oli üks õppeautomaat, mille tegime korda ja lõpuks lasi see päris hästi.
Kuidas kulges teie ohvitserikarjäär edasi?
Järva malevast tulin ära ajal, kui organisatsioon juba toimis ja malev oli üles ehitatud. Hea sisekliima ja ühtekuuluvustunne oli Järva malevas juba tollal, maha jäi terve sisetundega tervik.
Kuigi ma ei jõua end iga päev Järva maleva tegevustega kursis hoida, tundub ka nüüd distantsilt, et järvakatel on ühtehoidev vaim siiani olemas. Tähtis on, et maleva liikmeskond oleks püsiv ja aktiivne, mitte kvantiteeti taga ajav.
Ega 20 aasta taguseid sündmusi olematuks tee ja ajalugu tagasi keera. Järvamaale jäi maha ka üks õhkulennanud hoone (1993. aasta augustis leidis Järva maavalitsuse hoones asuva maleva staabiruumis aset plahvatus, 1997. aastal mõistis riigikohus Neeme Väli süüdi teenistusalases lohakuses – toim).
Suurõnnetus näitas iseenesest, et malev toimis kui tugev tervik, sest inimesed tulid kõikjalt kohale ja aitasid tagajärgi likvideerida.
Kaitseliidu tolleaegne ülem Johannes Kert tegi mulle ettepaneku astuda Kaitseliidu peastaabi etteotsa ja sinna ma 1993. aastal Järvamaalt läksin.
Kui Kert läks kaitseväe juhatajaks ja uut ülemat polnud määratud, tuli mõni aeg olla ka ülema kohusetäitja. Sealt edasi tuli töö kaitseväes.
Minu kindel veendumus on, et kaitseväelane endale ametikohta ei vali, vaid teenib seal, kus talle öeldakse, et riigil on vaja. Ühtegi ametikohta endale küsinud ma pole, alati on neid määratud.
Kogu oma ohvitserikoolituse olen saanud Eesti Vabariigi ajal. Algasid need Eestis kuuekuuliste kursustega ja viisid edasi mind üle maailma, põhiliselt Saksamaale.
Haridustee poolelt pole ma vahest kõige parem näide, sest olude sunnil on see olnud paras pudru ja kapsad. Tsiviilkõrghariduse olen omandanud Tartu Ülikooli õigusinstituudis.
Kuivõrd oluline on kaitseväelasel omada tsiviilkõrgharidust?
Tsiviilkõrgharidus ei pea olema ühe sõjaväelase hariduspildi kohustuslik osa, kuid isiklikust huvist enese täiendamine laiendab kindlasti maailmapilti.
Teatud erialade puhul me sellest ei pääse, näiteks pole meil sõjakoolis mõtet õpetada insenere, pigem panustada aastasse ohvitserikursusse ehk anda tsiviilis mingil erialal kõrgkooli lõpetanutele sõjalisi teadmisi. Süsteem suudab olla paindlik.
Väga tähtis on, et lõpetanud oleksid edasises karjääris võrdsel pulgal kolmeaastase kursuse lõpetanutega. Olen vastu ohvitserkonda eri kihtide või klassikategooriate tekitamisele.
Ohvitserkonnas on inimesi, kes on saanud laiapõhjalise ettevalmistuse ja on oma teenistuse käigul olnud väga erinevatel ametikohtadel, ning erialaohvitserid, kes on spetsialiseerunud mingile väga kitsale alale. Kunst seisneb selles, kuidas neid kaht kategooriat üldsüsteemis tasakaalustada.
Kas kohustuslikule ajateenistusele kui Eesti riigikaitse ühele tugisambale on alternatiive?
Rahuaja kaitsevägi valmistab ette üksusi sõjaaja struktuuri. Arvan, et praegune segasüsteem, mis tugineb elukutseliste kõrval lõviosas ajateenistusele, on meile optimaalne variant.
Eesti riigikaitse arengukava on ülevaatamisel ja sealt võib tulla ka uusi arengusuundi.
Millisena tuntakse maailmas
Eesti sõdurit?
Olen tööülesannete tõttu viibinud nii Iraagis kui Afganistanis. Olen alati püüdnud meie sõduritega minna välja ja käia patrullis ning mulje nähtust on olnud väga hea.
Meie sõdurid käituvad taktikaliselt õigesti. Kindlasti on selles oma osa missioonieelsel väljaõppel ja sellelgi, et riigina oleme väikesed ehk ka süsteem on väike ning värskel õpitut-kogetut saab kohe edasi anda ja juurutada.
Julgen väita, et inimesed, kes tulevad elukutselistena teenima, on meil ka natuke suurema elukogemusega kui näiteks keskmine Briti või Ameerika sõdur.
Suuremast elukogemusest tuleb tasakaalukus. Ka eestlase rahulik meelelaad mängib kindlasti rolli. Võime olla oma sõdurite üle uhked!
Küsimusele, kas Eesti kaitseväelased saavad maailmas hakkama, on vastus kindel jah. See amet nõuab inimeselt kõrget professionaalsust ja head, nii teoreetilist kui praktilist, ettevalmistust.
Oleme 20 aastaga suutnud kasvatada küllaltki hea ohvitser- ja allohvitserkonna. Eestil ei ole midagi häbeneda.
Jah, meil on teatud kasvuraskused, inimesi on raske süsteemis hoida ja lahkujaid on kahjuks palju. Oleme aastate jooksul korduvalt reforminud koolituste poolt, kuid vähe oleme mõelnud sellele, et ohvitseri ei tule mitte ainult koolitada, vaid ka kasvatada.
Tänavalt avaliku konkursi korras kaitseväele juhatajat leida pole võimalik, sest ohvitseriks olemine eeldab elukestvat õpet, seda, et inimene oleks süsteemis ja koguks aastakümnete vältel kogemusi ja teadmisi. Inimeste lahkumise korral ei piisa vaid uute värbamisest, sest nende puhul läheb jälle aastaid, et nad jõuaksid äraminejatega samale tasemele.
Võluvitsa, millega inimeste äraminekut pidurdada, pole. Probleem on mitmetahuline. Palk pole ainuke asi, mis motiveerib inimest teenistuses olema. Tähtsad on sotsiaalsed garantiid. Oluline on, et inimene, kes on võtnud endale kohustuse riiki kaitsta, tunnetaks, et riik peab temast lugu.
Kuidas te end pingelisest
igapäevatööst maandate?
Olen Nõva jahimeeste ja kalameeste seltsi liige ning vastavalt sellele, palju on parajasti vaba aega, üritan nende tegemistes kaasa lüüa. Neid kordi juhtub viimasel ajal küll häbematult harva.
Loen palju, raamatute maailm on mulle väga hingelähedane. Püüan palju väljas käia. On vedanud, et Brüsselis on minu praeguse elamise trepilt sadakond meetrit suure parkmetsani ja kui vähegi võimalik, üritan minna metsa ja seal siis vastavalt meeleolule aeglasemaid või kiiremaid samme sättida. Füüsiline aktiivsus on hea stressimaandaja.
Mil määral olete veel
seotud Järvamaaga?
Järvamaa on minu kodumaakond, olen siin sündinud ja kasvanud. Mind seob Järvamaaga perekond: isa-ema, vennad-õed, lapsed. Seos on täitsa olemas, kuid elukohast rääkides on see mul praegu hoopis Brüsselis ja Eesti-kodu Läänemaal.
Meid on perekonnas viis õde ja viis venda, mina olen kõige vanem. Suure pere traditsiooni olen jätkanud ka ise, lapsi on kuus.
Järvakad peaksid olema uhked oma looduse, maakonna Eesti-keskse asukoha ja ajaloo üle. Teil on olemas Vargamäe ja omamoodi prototüüpidena sellised tegelased nagu Oru Pearu, Vargamäe Andres ja Indrek. Oma tõe ja õiguse eest võitlemine on see, mida järvakad on kõigest hoolimata alati teinud. Teisalt on ka järvaka jonnakus laialt tuntud.
Lööklause ütleb, et Järvamaa on Eestimaa süda. Jultunumad väidavad isegi, et Eesti pealinn on Paide ja Tallinn on pelgalt sadamalinn.

Neeme Väli

Sündinud 1. juunil 1965 Paides.

Haridus:
1980 Roosna-Alliku 8kl kool.
1984 Paide kaugõppekeskkool.
2006 Tartu Ülikooli õigusinstituut.
Sõjaväeline haridus:
1993 ohvitseride täiendus- ja väljaõppekursus Eestis.
1993 juhtimiskursus Rootsi sõjaväeakadeemias.
1994 kergejalaväe kompaniiülema kursus Hammelburgi jalaväekoolis Saksamaal.
1998-1999 Bundeswehri staabi- ja juhtimisakadeemia Saksamaal.

Teenistuskäik:
1990 Kaitseliidu kompaniiülem.
1991 Kaitseliidu Järvamaa maleva pealik.
1993 Kaitseliidu peastaabi ülem.
1996 Kaitseliidu ülema kohusetäitja.
1997 kaitseväe juhataja nõunik.
1999 kaitsejõudude peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna vanemstaabiohvitser.    
2000 NATO Põhja-Euroopa väekoondise staabi staabiohvitser Hollandi Kuningriigis.
2003 kaitsejõudude peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna vanemstaabiohvitser.
2004 kaitsejõudude peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna ülem.
2006 kaitsejõudude peastaabi ülema asetäitja.
2007 kaitsejõudude peastaabi ülem.
2011 Eesti sõjaline esindaja NATO ja Euroopa Liidu juures.

Autasud:
Kotkaristi IV klassi teenetemärk
Kaitseväe teenetemärk
Kaitseliidu Valgeristi II klass
Kaitseliidu Valgeristi III klass
Kaitsejõudude Peastaabi teenetemärk
Kaitseliidu eriteenete medal
Mälestusmedal «10 aastat taastatud kaitseväge»
Auastmed:
1993 nooremleitnant
1994 leitnant        
1995 kapten
1996 major
2001 kolonelleitnant
2006 kolonel
2009 brigaadikindral
2012 kindralmajor

Allikas: kaitsevägi

KOMMENTAAR

Riho Terras
Eesti kaitseväe juhataja, brigaadikindral

Kindralmajor Neeme Väli kuulub samasse põlvkonda kõigi nende ohvitseridega, kes asusid 1990ndate alguse pöördelistel aegadel, mil Eesti Vabariik äsja taastatud, relv käes, tegevteenistusse Eesti sõjalist riigikaitset ja kaitsejõude üles ehitama.
Neeme Väli on tõestanud end asjatundliku planeerija, põhjaliku ja pühendunud staabiohvitserina selle sõna kõige paremas mõttes. Ta toimetab targu ja targalt, oskab mõelda kolm sammu ja mitu aastat ette, panna suure ja keeruka plaani eri osad ühtselt toimima.
Kindralmajor Väli on tihti tsiteerinud omaaegset Preisi ja Saksamaa kindralstaabi ülemat ning uuendajat feldmarssal Helmuth von Moltke vanemat, kes juhtis Preisimaa võidukate sõjaliste kampaaniate planeerimist ja sõjakäike Taani, Austria ja Prantsusmaa vastu. Feldmarssal Moltke ütles: «Staabiohvitseril ei ole nime.» Rõhutades, et staap peab mõtlema ja tegutsema ühtse eesmärgi nimel ning staabiohvitserid peavad olema üle oma egost. Kindralmajor Väli on oma põhimõtete kohaselt hoidunud ka ise tihti tagaplaanile.
Ametikoht, kuhu NATO sõjaline komitee kindralmajor Väli hiljuti valis, on võtmetähtsusega, pidades silmas NATO sõjalist arengut. See pole oluline ainult kaitseväele, vaid kogu Eestile.
Eesti kindrali nimetamine NATO rahvusvahelises sõjalise staabi planeerimise ülemaks annab tunnistust sellest, et Eesti on usaldusväärne liitlane ja võrdväärne partner, kellega teised NATO riigid arvestavad ja tahavad koostööd teha.