Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel aastal andis Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut (EMHI) Eesti elanikele kuumahoiatuse 12. juulil, aga tänavu teavitas rahvast üle kuu aja varem, 7. juunil.
Ain Kallis
EMHI arendusosakonna
peaspetsialist
Külli Loodla
EMHI ilmavaatluste osakonna
juhataja
Sellised ilmamuutused tekitavad alati hulk küsimusi, mis kipuvad korduma aastast aastasse. Ka nüüd päritakse sünoptikuilt ja klimatoloogidelt, kas säärast põrgupalavust on üldse Eestis juunis esinenud.
Rahvast huvitab seegi, kas lõunamaine ilm jääb veel kauaks püsima. Kas praegune päike on eriti põletav? Miks on ametlikud soojanäidud erinevad «minu maja seinal oleva kraadiklaasi omadest»?
Hoiatused on vaadata kogu Euroopale
Meie meteoroloogid annavad kuumahoiatusi suhteliselt harva. Peamiselt domineerivad ikkagi tormi-, äikese-, tuleohu- ja põuahoiatused.
Oleme küll põhjamaa, kuid siiski jõuavad vahel meieni ka niisked õhumassid soojalt Vahemerelt või kuiv mandriline õhk Lõuna-Venemaalt. Harva, kuid seda isegi juuni.
Praegu kestab olukord, kui Ida-Euroopa kohal laiutav, Saksamaal Christianeks ristitud kõrgrõhuala toimib kui «ilmapolitseinik», mis ei lase jahedust ja niiskust toovaid Arami- ja Balthasari-nimelisi tsükloneid Atlandilt siiakanti tulla.
Sageli toob just asend kahe rõhkkonna vahel meile lõunast kuumapahvakuid ja meie atmosfäär läheb üha palavamaks. Kui selline olukord kestab päevi, nimetatakse seda kuumalaineks.
Neli aastat tagasi loodi Euroopa avalike ilmateenistuste ametlike hoiatuste tarvis uus koduleht – http://www.meteoalarm.eu/ (eesti keeles: http://www.meteoalarm.ee/).
Seal võib meie maailmajao kaardilt saada selge ülevaate igasugu ohtlikest ilmanähtustest enamikus maades. Aprillist 2010 on jõudnud ka Eesti selles vallas Euroopasse – koos Läti, Horvaatia ja Serbiaga.
Mida too kaart siis näitab? Näeb, millised ohtlikud ilmanähtused esinevad 30 riigis, seda nii 24 kui ka 48 tunni jooksul.
Need nähtused on: tugevad vihmad, äikesetormid, kuumalained, külmalained või kiilasjää, metsapõlengud, laviinid ning üleujutused või ohtlikud lained rannikuil.
Piktogrammid on üpris arusaadavad – ainult kunstniku nägemuses on metsatulekahju pigem kuuseoksal laulva linnu moodi, lennuväljadel kasutatavate kergelt lehvivate triibuliste «sokkide» kujutised peavad aga hoiatama väga kõva tuule eest.
Jälgi värve! Kui riik (või selle piirkond) on kaardil rohelist värvi, siis on seal ilma poolest rahulik aeg. Kollane värv tähistab võimalikku ohtu, aga oranž ja eriti punane seda, et ohutase on väga kõrge.
Viimast olukorda kirjeldatakse veebileheküljel järgmiselt: «Ilm on väga ohtlik. Prognoositud on erakordselt tugevaid ilmanähtusi. Tõenäolised on suured kahjustused ja avariid laiemas piirkonnas, paljudel juhtudel koos ohuga elule ja tervisele. Hoia end pidevalt kursis detailsete oodatavate meteoroloogiliste tingimuste ja riskidega. Järgi tingimusteta kõiki võimuesindajate antud käske ja soovitusi, ole valmis erakorralisteks meetmeteks.»
Kui klikkida riigi kohal, näeb samuti, millistes paikades millised ohud elanikke või külalisi ees võivad oodata. Näiteks olid lähemad oranži värvi alad Kuramaal ja Põhja-Saksamaal (7. juunil kuumust üle 32 kraad), samuti Tšehhimaal (äike paduvihmaga). Soome lõunaosa, Mandri-Eesti ja suurem osa Lätist oli kollase värvi all (võimalik kuumaoht).
Eesti soojarekord (35,6 kraadi) on mõõdetud 11. augustil 1992. aastal Võrus. Võrdluseks on kõrvale tuua Euroopa rekord (48 kraadi), mõõdetud 10. juulil 1977. a Ateenas.
Nii et meie rekord ei tundu kuigi «väärikas». Häda on selles, et oleme kohastunud keskmistele soojanäitajatele 15 kuni 17 kraadi suvekuudel.
Rõõmustame, kui vesi järvedes ja meres soojeneb 21–23 kraadini, 25kraadist nimetame juba «supiks». Kui aga õhusoe (varjus, muidugi) kerkib 30 kraadini, hakkab see paljudele tervisele, töötamine kontorites muutub piinaks (kõikjal pole ju konditsioneere!).
Millal jõuavad tavaliselt kuumalained Eestini?
EMHI 2008. aastal välja antud teatmikus «Eesti ilma riskid» on näiteid toodud 1992., 1994., 2003. ja 2006. aasta kuumalainetest, mis külastasid meid juulis või augustis. Näiteks pärineb Tallinna absoluutne soojarekord 34,3 kraadi 1994. aasta 30. juulist.
Kuumalained juunis on märksa haruldasemad. Maksimaalne õhutemperatuur oli 30 kraadi või enam viimati kolm päeva järjest 2006. aasta 20.–22. juunini Narva-Jõesuus, Valgas ja Võrus.
Varasematel aastatel esines palavaid perioode harvemini: 1896, 1905, 1917, 1940 ja 1950. aasta jaanikuul. Selle kuu temperatuurirekord (34 kraadi) pärinebki 18. juunist 1905 (mõõdetud Tartus).
Miks alati ei hoiatata tuleva palavuse puhul? Ei hoiatata seetõttu, et üks-kaks kuuma päeva jõutakse ikka välja kannatada, neid isegi nautida.
Aga kui ööpäeva maksimaalne õhutemperatuur ületab 30 kraadi viiel või enamal päeval, siis seda olukorda peetakse juba (meie kandis) eriti ohtlikuks ilmanähtuseks. Selline seis näikse saabuvat Eestisse ka tänavusel suvel.
Miks on kuumalained ohtlikud
Esiteks pole me kohastunud palavuses elama (kuigi väidame, et ega soe konti riku). Teiseks, elame mere ääres ja siinne kuumus on väga sageli niiske (märg leil on teatavasti karmim kui kuiv).
Kuumus võib isegi tappa: meenutagem 2003. aasta augustit, kui umbes kaks nädalat kestev ligi 40kraadine leitsak surmas Lääne-Euroopas vähemalt 35 000 inimest!
Uurimused näitasid, et hullud polnud sedavõrd kõrged päevased soojanäidud kui see, et ööd ei toonud kergendavat jahedust.
Pärast toda kuumalainet said riigiametid kõvasti hurjutada – et ei olnud valmis tegutsema säärastes oludes. Tööd said juurde nii arstid, tuletõrjujad kui ka energeetikud (järsult suurenes energiatarve – jahutusseadmed!).
Kas kuumalained on sagenenud? Kliimaandmete read näitavad, et soojalaineid on tõesti rohkem hakanud meie aladele jõudma. Nagu seda ennustavad ka Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneeli (IPCC) raportid. Kas iga pahvak on seotud üleilmse soojenemisega, on kahtlane. Näiteks 2003. aasta kuumalaine puhul kirjutas ajakirjas Nature üks Euroopa juhtivaid klimatolooge Christoph Schär: «Kas see 2003. aasta laine on juhuslik nähtus või on seotud globaalse soojenemisega? Tõenäoliselt mõlemaga.»
Kas praegune päike on eriti terav? Ei ole. Kui 2006. aasta juunis ületas ultraviolett-kiirguse indeks (UVI) seitsme ühiku väärtuse (kõrge tase) kümnel korral, tänavu on see näitaja umbes samal tasemel, mis paljalt ja liigselt «praadides» võib muidugi väga kahjulikult mõjuda. (Muide, Eesti senine kõrgeim näitaja on 8,7.)
Palavus on see, mis tekitab päikesega käsikäes põrgupalavuse mulje ning võib viia kuumarabanduseni!
Veel tuletab EMHI tungivalt meelde, et meie metsades suureneb järsult tuleoht.
Enesetunnet mõjutavad veel tuul ja õhuniiskus. EMHI kodulehelt võib näiteks näha, et 7. juunil mõõdeti Paldiskis (Pakri ilmajaamas) pärastlõunal õhutemperatuuri maksimumiks +30,6 °C.
Et õhu suhteline niiskus oli 29% ja keskmine tuule kiirus 3,3 m/s, siis tundsid sealsed elanikud end sellise ilmanähtuste kompleksi juures olevat kui varjus, kuid 27,7kraadises soojuses.
Suviseks lohutuseks Haljala kandi vanasõna «Parem soojas surra kui külmas elada».
Artikkel pärineb Keskkonnaministeeriumi kodulehelt