«Kas rong on juba väljunud?» küsib juhuslik reisija Juan Jose Arreola novellis «Pöörmeseadja». Pöörmeseadja pakub, et mees pole kohalik, ja soovitab võtta motellis toa vähemalt kuuks ajaks.
Vastutus võttis esialgu värisema
29. detsember 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mehhiko kirjaniku novelli pöörmeseadja on näinud paljusid ronge möödumas ja isegi tundnud mõningaid inimesi, kes on nende peale saanud.
Maie Soomuste (55) on olnud Türi jaama pöörmeseadja sügisest, mil tema laps kooli läks ehk 27 aastat. Lähemalt kui rongi peale minejaid on ta näinud rööbastee ületajaid.
Ta on näinud tõkkepuude puruks sõitmisi, langeva tõkkepuu alt läbi kihutamisi ja napilt pääsemisi. «Neid ikka on, kes proovivad, kas jõuavad või mitte,» sõnab ta.
Tuleb ette sedagi, kus tõkkepuu langemise eest hoiatavad kellad helisevad ja autojuht jääb seisma täpselt tõkkepuu alla.
Selle asemel, et oodata tõkkepuu kerkimist, hakkab juht manööverdama. Nii võib tõkkepuu paigast tõmmata. «Oleme küll öelnud, et nad ei liigutaks autot, aga mõni teeb just vastupidi,» ütleb Soomuste.
Kuniks mehaanik tõkkepuu korda teeb, on liiklejatele abiks vaid signaaltuled ja kellad. «Mõnikord läheme ka ise tee peale reguleerima,» lisab Soomuste.
Jalakäijad teevad
ohtlikke käike
Autodest hulljulgemad on Maie Soomuste meelest jalakäijad, kes ei oska läheneva rongi kiirust õigesti tajuda.
Soomustele meenub hiljutine juhtum, kus rong juba väljus jaamast ja ta palus raudteed enam mitte ületada. «Seepeale ütles üks proua mulle, et ta jõuab selle ajaga veel kolm korda üle tee minna,» sõnab ta.
Soomuste muretseb, et jalakäijad ei arvesta talvise libeduse ega lumeoludega, mis võib raudteeületust oluliselt pikendada. Nii ei tea jalakäija, kas rong jaamas peatub või sõidab hoogu maha võtmata Türilt läbi. «Rong ei saa ju pidama niimoodi kui auto,» paneb ta inimestele südamele.
Varem, kui raudteeäärset aeda polnud, armastasid jalakäijad kõikvõimalikest kohtadest üle rööbastee minna.
Kord lumesaju järel pöörangut puhastades sai Soomuste lausa riielda. Raudtee ületamiseks puhtaks roogitud paika otsinud naine ajas pöörangu uuesti lund täis, palvele mitte pöörangule enam lund ajada kostnud too: «Ega see ei ole teie maa!»
Teise juhtumi puhul kuulis ta veel krõbedamat soovitust: «Kui teile ei meeldi, et ma siin käin, ärge töötage siin!»
Niisugused vahejuhtumid ajavad Soomustet naerma ja tekitavad hämmastust, sest vääralt käitusid ju hoopis jalakäijad, kes raudteest vales kohas üle minnes seadust rikkusid.
Vähemalt kord on Soomuste jalakäija elu päästnud. Endal polnud tal juhtum enam meeleski, kui ühel päeval astus turul tema juurde naine ja tänas elupäästmise eest. «Mina vaatasin lolli näoga otsa ega osanud midagi arvata,» ütleb ta muiates.
Selgus, et too naine olnud sügavas mõttes ega märganud raudteed, rääkimata lähenevast rongist. Õnneks kuulis ta pöörmeseadja huiget. «Kui tõkkepuu on juba all, peaksid ka jalakäijad rongi möödumise ära ootama,» meenutab ta ohutusnõuet.
Igavust tunda aega ei jää
Plaani järgi sõidavad ainult reisirongid. Pöörangut tuleb ümber seada ehk matka sättida ka kaubarongidele ja teemasinatele ehk dresiinidele. Ikka nii, kuidas Türi jaamakorraldaja ütleb.
Aega selleks on kaheksa kuni kümme minutit. Olukordi, kus aega kipub nappima ja matka koostamine on ohus, tuleb ikka ette. Eriti talvel tuisuga. «Peab jõudma!» ütleb Soomuste kindlalt.
Pöörmeseadja on ka see, kes süütab vilkuma rongi lähenemise eest hoiatavad tuled ja tõstab ülesõidukoha tõkkepuu üles.
Et pöörmed käiksid kergemalt, tuleb neid õlitada. Näpud õliseks ei saa, sest Soomuste kannab selle töö ajal kindaid.
Pöörmeseadja vahetused on 12tunnised. Kaheksast kaheksani. Viimane rong tuleb kolmveerand kaksteist, hommikul esimene veidi pärast viit. Vahepeal võib mööduda teetöödemasinaid.
Pikutada või tukkuda ei saa, sest pöörmeseadja peab kogu taristul silma peal hoidma.
Pühadki möödusid Maie Soomustel töiselt. Seda, et päkapikud või jõuluvana pöörmeseadja majakesse astuks, pole tema veel kogenud.
Tööst vabal ajal meeldib Soomustele käsitööd teha. Tema kolmnurkseid paksust lõngast kootud õlasalle on osta Paide käsitöökauplusest.
Vabad suvehetked mööduvad Maie Soomustel Piiumetsas maakodu aiamaal. See on koht, kus ta suvel välja puhkab.
Poega on Maie Soomuste kasvatanud enamiku ajast üksinda. Esialgu käis poeg pärast kooli tihti ema töö juures. Emal tuli siis seletada, mismoodi rongid liiguvad ja kuidas need teisele teele pääsevad. Veduriski on saanud laps sõita. Poja praegune amet rongidega siiski seotud pole.
Kollane lipp tervitab
vedurijuhti
Lapsepõlves ei puutunud Maie Soomuste rongidega üldse kokku. Ka raudteetöölise ametikoht ei kuulunud lapsepõlves unistatute hulka, kuid nüüd on töö ja ülesanded südame külge kasvanud.
Hästi on meeles alguses koormana tundunud vastutus. «Esimene päev, kui päris üksi pidin ronge vastu võtma, ma lausa värisesin,» tunnistab ta. «Kergemalt hingasin alles siis, kui rong oli mööda läinud.»
Ülesõidule läheneva rongi vilel on lisaks hoiatusele ka teine osa täita. Sellega tervitab vedurijuht pöörmeseadjat, kes seisab kollase lipuga tee ääres. Tervitusviis oli Soomustele alguses päris harjumatu. «Tahtsin ikka käega lehvitada,» lisab ta.
Kui rong jaamast väljub, on lipp rulli keeratud, jaama sisenevale rongile näitab pöörmeseadja lahtist lippu. Punast lippu pole Soomuste veel näidanud, sest hädaolukorda, kus rongi oleks tarvis peatada, pole Türi raudteejaamas tema vahetuse ajal juhtunud.
Türi raudteejaamas jagab vahetusi omavahel neli pöörmeseadjat, Maie Soomuste on neist pikima staažiga. Neid, kes on proovinud, kuid mõne aja pärast loobunud, tuleb ikka ette. «Paljusid hirmutab öötöö ja talvine lumerookimine,» teab ta öelda.
Omal ajal hirmutas Soomustet rohkem see, kas ta üldse hakkama saab, sest toona oli rongiliiklus palju tihedam. «Siis liikus kaubaronge öösel ja päeval,» lisab ta.
Praegu on rongiliiklus hõrenenud just kaubavedude arvel. Soomuste mäletab aegu, kus kõik viis jaama teed olid kaubavaguneid täis ja uut rongi vastu võtta polnud kuskil.
Siis oli tööl korraga kaks pöörmeseadjat, üks ülesõidu ja noorem olija kaubahoovi juures. Ka Soomuste esimesed viis tööaastat möödusid nii-öelda tagumise pöörmeposti läheduses.
Nüüd, kui ametis on üks pöörmeseadja, peatab kaubarongi manöövri korral vedurijuht rongi pöörmeseadja majakese kohal, võtab ta peale ja koos sõidavad nad kilomeetri jagu teise pöörmepostini.
Kui Mehhiko väikelinnas ei julgenud pöörmeseadja läbisõitjale lubada, et jaamast üldse ronge läbi sõidab, siis Maie Soomuste teab väljuvate rongide aegu peast. Olgu pühad või argipäev.
MAIE SOOMUSTE
Sündinud 1. mail 1957.
Alates 1985. aasta 23. septembrist Türi raudteejaamas pöörmeseadja.
Varem töötanud Piiumetsa kaupluse müüja-juhatajana.
Täiskasvanud poja ema.
PÖÖRMESEADJA
Pöörmeseadja seab pöörangu õigesse asendisse ja paneb matka peale ehk vastavad võtmed õigesse asendisse. Milline on õige asend ehk reglemendi annab jaamakorraldaja, kes paneb põlema ka rongidele mõeldud raudteefoorid ning vastutab rongide õigel ajal väljumise eest.
Jaamaülem on kolme jaama peale üks.