Laupa veski pole kogu aeg veski olnud: polnud esialgu ega ole ka praegu. See on vaid ühe endise tööstushoone vare, millel on siiski säilinud 19. sajandi teisest poolest pärinev välisilme ja algupärased ehitusmõõtmed. Enne veskiks saamist oli hoone hoopis viinavabrik: suhteliselt tihedasse mõisaansamblisse kuuluv oluline ja silmatorkav ehitis. Kui Riguldi mõisniku Gustav Wilhelm Taube poeg Frommhold isa poolt Fersenitelt 120 000 hõberubla eest ostetud Laupa mõisasse kolis, oli see trööstitu paik: hooned lagunenud, tiigid kinni kasvanud, ümbrus metsistunud. Vendadel Hans ja Fabian von Fersenil oli kinnisvara mööda Eestit palju – Maardu ja Mäo mõis, uhke eluhoone Tallinnas Toompeal –, nii ei jagunudki neil väikse Laupa tarvis aega, hoolt ega tahtmist. Frommhold von Taube kolis Laupale 1850. aasta paiku ja asus üles ehitama mõisat, mis annaks sissetulekut ja oleks kõlblik nii endal elada kui ka külalistele näidata. Põllunduse korrastuse kõrval algas uue härrastemaja ehitus, hakati rajama parki, loodi puukool. Noor mõisahärra lasi ehitada telliselöövi, saeveski, lubjapõletusahju, õllepruulimiskoja ja viinavabriku, mis on ehitatud enne 1881. aastat, kultuurimälestiste riikliku registri andmetel ilmselt sajandi kolmandal veerandil. Kui ülejäänute toodang leidis kasutust kohapeal, siis viinavabrikus nirisev märjuke oli, nagu paljudes tolle aja mõisates, oluline sissetulekuallikas: piiritu Tsaari-Venemaa oli kui kuivanud kõrb, mis neelas iga piiritusetilga.
Laupa veski pole kogu aeg veski olnud: polnud esialgu ega ole ka praegu. See on vaid ühe endise tööstushoone vare, millel on siiski säilinud 19. sajandi teisest poolest pärinev välisilme ja algupärased ehitusmõõtmed. Enne veskiks saamist oli hoone hoopis viinavabrik: suhteliselt tihedasse mõisaansamblisse kuuluv oluline ja silmatorkav ehitis. Kui Riguldi mõisniku Gustav Wilhelm Taube poeg Frommhold isa poolt Fersenitelt 120 000 hõberubla eest ostetud Laupa mõisasse kolis, oli see trööstitu paik: hooned lagunenud, tiigid kinni kasvanud, ümbrus metsistunud. Vendadel Hans ja Fabian von Fersenil oli kinnisvara mööda Eestit palju – Maardu ja Mäo mõis, uhke eluhoone Tallinnas Toompeal –, nii ei jagunudki neil väikse Laupa tarvis aega, hoolt ega tahtmist. Frommhold von Taube kolis Laupale 1850. aasta paiku ja asus üles ehitama mõisat, mis annaks sissetulekut ja oleks kõlblik nii endal elada kui ka külalistele näidata. Põllunduse korrastuse kõrval algas uue härrastemaja ehitus, hakati rajama parki, loodi puukool. Noor mõisahärra lasi ehitada telliselöövi, saeveski, lubjapõletusahju, õllepruulimiskoja ja viinavabriku, mis on ehitatud enne 1881. aastat, kultuurimälestiste riikliku registri andmetel ilmselt sajandi kolmandal veerandil. Kui ülejäänute toodang leidis kasutust kohapeal, siis viinavabrikus nirisev märjuke oli, nagu paljudes tolle aja mõisates, oluline sissetulekuallikas: piiritu Tsaari-Venemaa oli kui kuivanud kõrb, mis neelas iga piiritusetilga. Foto: Kaarel Aluoja erakogu
Kommentaarid
Copy