Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb paljuski pettusel. Puhtam pole ka maksupoliitika, varjatud maksustamisest on saanud tava.
Eestist on saanud kõrge maksukoormusega riik
15. jaanuar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eugen Veges
finantsanalüütik, Eestima Rohelised
Terminoloogiat ja statistikat saab tõlgendada erinevalt. Mitmeti saab tõlgendada ka maksustamist.
Otsustajad ühiskonnas lähenevad maksustamisele lihtsustatud kujul – maksustamise ja eelarve maksutulu vahele asetatakse võrdusmärk.
Selline lähenemine annab moonutatud kuvandi ühiskonna protsessidest. Apsakad maksupoliitikas on aga väga valusad.
Madal maksukoormuse müüt soosib trikitamisi maksustamises. Trikitamise näiteks võib tuua tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmise.
Üksnes töötuskindlustusmaksu tõstmine oli põhjendamatu obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt realt teisele võimaldas küll maksukoormuse kasvu tegelikkusest madalamana näidata, kuid segadust kaasnes sellega palju.
Riigilõive võib samuti seostada trikitamistega. Peavad ju need kulupõhised olema, on aga palju kõrgemad. Tegemist on varjatud maksustamisega.
Maksustamise vankri ette on rakendatud isegi monopoolsed riigiettevõtted. Nende hinnapoliitikaga teenitakse kopsakat dividenditulu. Eesti Energia AS on üks usinamaid sellise maksutulu sissenõudjaid.
Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb paljuski pettusel. Puhtam pole ka maksupoliitika , varjatud maksustamisest on saanud tava.
Viimaste aastatega on Eestist saanud väga kõrge maksukoormusega riik, aga endiselt väidetakse vastupidist.
Lähenemist maksustamisele tuleb muuta: loobuda lihtsustatud lähenemisest, arvestada enam näitajaid. Maksukoormus ei võrdu üksnes riigi- ja kohalike omavalitsuste maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.
Lähenesin seekord maksustamisele teisest küljest, pühendusin ka kulupoolele (sotsiaalsed tagatised). Võrdlusalusena kasutasin kõrgeima maksukoormusega Soomet.
Üllatus oli suur, kui suhtarvud näitasid Eesti võimast üleolekut – ületame põhjanaabreid (reaalse) maksustamisega.
Põhjendan väidet.
Oletame, et loovutate sõbrale 100 krooni, mille eest ta ostab teile 40kroonise nauditava prae. Statistilise maksukoormuse kontekstis mõõdetaks teie kulu 100 krooniga, 40kroonine lõunasöök ei läheks arvesse. Seda vaatamata isegi sellele, et oli lõunaaeg.
Lähenesin seekordsel analüüsil teisiti: arvestasin 40 krooni prae eest maha, kuluks jätsin 60 krooni.
Samamoodi lähenesin ka Soome ja Eesti maksukoormuste võrdlusele.
Eestlaste töötasud on ligi neli korda madalamad. Viimane suhtarv vajaks küll täpsustamist, kuid suurusjärguga ei eksi. Kümnendikud tulemust aga ei mõjuta.
Sotsiaalsed tagatised (varasemas näites «lõunasöök») samas võrdluses on seitse korda väiksemad.
Lootsin nagu töötasu puhul nelja- kuni viiekordsele erinevusele.
Erinevused sissetulekutes (neljakordne) ja sotsiaalsetes tagatistes (seitsmekordne) annavad alust väiteks, et tegelik maksukoormus Eestis on ühest kõrgemalt maksustatavast riigist kõrgem.
Aeg oleks ehk hakata teadvustama, et paljud probleemid ühiskonnas on tekitatud optimumist kõrgemast maksukoormusest, mitte maailmamajanduse poolt.
Maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on majandusliidu kõrgemaid. Seda muidugi siis, kui läheneda sellele tõsisemalt, unustades pealiskaudsuse.
«Madala» maksukoormuse põhjendusel tehtavad riigitulu kasvatamise ponnistused tuleks jätta minevikku, aga maksustamisele lähenemisele keerata uus lehekülg.