Noore muusiku meloodiad sünnivad looduses ja linnatänavail

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Markko käe all ei valmi ainult laulusõnad, vaid tõsisest huvist puidutöö vastu meisterdas noormees ka oma kätega didžeridoo.  
Dmitri Kotjuh
Markko käe all ei valmi ainult laulusõnad, vaid tõsisest huvist puidutöö vastu meisterdas noormees ka oma kätega didžeridoo. Dmitri Kotjuh Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Tänavu Paide ühisgümnaasiumi lõpetanud Markko Sunni (18) ei pelga tunnistada, et teda on välja visatud nii muusikakoolist kui ka laulukoorist. Markko ei pea paljuks ka öelda, et tema juuksed pole kammi näinud kolm aastat ning kui juttu tuleb muusikast, tunnistab Markko, et meeldejäävamad teosed sünnivad nii linnatänavail seigeldes kui ka allika ääres istudes.

Markko, muusikalemb oled olnud läbi elu. Millised olid sinu esimesed kokkupuuted muusikaga?

Laulma hakkasin lasteaias. Osalesin igal aastal Lauluhälli konkursil ja seal võistlesin näiteks Paula Kivimäega (Paide gümnaasiumi vilistlane – toim). Aga Paula võitis alati esikohti ja mina leppisin tavaliselt eripreemiate ning teiste ja kolmandate kohtadega. Koolis võeti mind laulukoori ja kolmandas või neljandas klassis läksin muusikakooli kitarri õppima. Teooria mulle aga väga ei istunud. Kuna olin sel ajal paras pätt, käisin muusikakoolis vaid kolm ja pool aastat – siis viilisin solfedžo eksamist eemale, nii et mind visati muusikakoolist välja. Hiljem visati mind mässumeelse käitumise pärast välja ka kooli laulukoorist. Viskasin pilli aastaks nurka ja tegelesin hoopis muude asjadega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles