Külmetava käbliku portree

Foto: Ingmar Muusikus

Kui üks tilluke pruunikirju olevus lumise metsa all korraks vilksatab, varjudes väledalt kuusejuurestikku, võiks arvata, et see oli hiir. Mõne hetke pärast näitab ta end jälle: ümar pöidlapikkune keha pikkade jalgade otsas, terav peenike nokk, lühike saba uljalt taga püsti. Muidugi käblik! Väike risulind nii hilja veel siinmail? Novembrilumes käblikut kohata on harv juhus.

Kevadises metsas kuuleb käblikut sageli ja kaugele. Meie pisemaid linde, kellest väiksem on üksnes pöialpoiss, on suur laulumees. Helilooming, mis kümnegrammise linnukese seest välja purskub, on erakordse kõlajõuga. See on kaua kestev tempokas ettekanne, milles viletoonid vahelduvad tärisevate trilleritega.

Käblik laulab väsimatu agarusega varahommikul enne päikesetõusu, laulab keset päeva ja veel videvikuski. Laulab nii, et kogu keha pingutusest väriseb. Lauluaeg kestab aprilli algusest juuli lõpuni välja.