Albu koolinoored said aimu esivanemate kannatustest

Kukenoosi rehes toimunud mälestuspäev Foto: Kristo Kivisoo / Järva Teataja

Albu põhikooli emakeeleõpetaja Enda Truboki eestvedamisel meenutasid õpilased koos albulastega Kukenoosi rehe all 150 aastat tagasi seal aset leidnud talupoegade karistamist, mida tunneme Albu veresaunana.

Iga päev ootavad Albu lapsed bussi kultuurimajaesisel platsil, mille ääres on mälestuskivi. «Kui küsida, mis kivi see on, ei oska peaaegu keegi sellele vastata,» tunnistas õpetaja Enda Trubok. «Seetõttu oli tänuväärne Kukenoosi rehe omanike Vello ja Helgi Altmetsa ettepanek tähistada Albu vallas olnud koleda veretöö aastapäeva.»
Talupojad otsustasid põgeneda
Truboki teada elab Albu kandis kindlasti veel inimesi, kelle esivanemad jätsid oma elu või kannatasid ränki piinu Kukenoosi rehe all talurahva elujärje parandamise nimel.
1861. aasta 1. novembril peksid siin haagikohtuniku välja tellitud Laadoga jalaväepolgu sõdurid (233 meest) Albu ja ümbruskonna talupoegi (karistusaluseid oli 52, suurim karistusmäär oli 100 hoopi), kes olid mõisa keelust hoolimata pidanud koosolekuid väljarändamise arutamiseks ja takistanud mõisnikku Ahulas talupoegi karistamast.
Ürituse tarvis olid õpilased õpetaja Truboki juhendusel oktoobrist alates koostanud uurimusi, mida nad Kukenoosi rehe all lühidalt esitasid.
Slaidiprogrammiga tutvustas 1817 ehitatud Kukenoosi rehe lugu Mati Karbust VIII klassist. Kristiina Kask ja Kadri Laube IX klassist uurisid talupoegade elu 19. sajandil, Ingeri Helena Kakko VIII klassist kirjutas eestlaste siirdumisest Krimmi ja Brigitta Krasavin samast klassist prohvet Maltsvetist, väljarändajate juhist.
Töödest selgub, et osa Albu valla talupoegi otsustas karmide olude eest põgeneda, aastatel 1861–1863 rändas 699 inimest Eestimaalt välja Krimmi, kus neid teadupärast ootasid Türgi sõja järel vabanenud maad.
1862. aastal sai Järva-Madise kihelkond maltsvetlaste-väljarändajate koondumiskohaks, Põhja-Järvamaalt ümber asujad kogunesid Orgmetsa külla. «Elu alustamine Krimmi steppides oli ränk, nii mõnigi uusasukas suundus sünnimaale tagasi,» kirjutab Ingeri Helena Kakko. «Need, kes otsustasid jääda, hindasid üle kõige vabanemist mõisniku võimu alt: Krimmis olid nad ise peremehed ja elujärg olenes nende enda suutlikkusest. Eestlaste külad Krimmis muutusid jõukaks ning mis veel oluline – eestlastest peeti lugu.»
Aastaks 1897 elas Krimmis 2176 eestlast.

Krimmi eestlaste tugiseltsi juhatuse liige Aare Hindremäe teab kõige täpsemalt rääkida, kuidas elavad väljarännanud eestlaste järeltulijad praegu. «Sel aastal oli üheksateistkümnes kord mul käia krimmieestlaste jälgedes,» ütles ta. «2002. aasta jaanuaris tegin esimese reisi, kui Krasnodarkasse läks eesti keele õpetajaks Merge Simmul, sealne eluolu läks hinge ja südamesse, viisime sinna humanitaarabi, hiljem tuli tugiselts, aitasime lapsi suveks Eestisse laagritesse ja õppima.»
Hindremäe lisas, et 2012 saab täis kümme aastat, kui Eesti riik on Krimmi Aleksandrovka keskkooli eesti keele õpetaja saatnud. «Albu kandist on neli aastat tagasi ka teine ümberasumine Krimmi aset leidnud!» märkis ta muiates vihjega õpetaja Enda Trubokile, kes aasta seal koolis töötas.
Hindremäe tunnistas, et eesti keelt kõnelejaid kohtab laste seas siiski vähe, ainus sõna, mida kõik lapsed Krasnodarka külas teavad, on tere.
Eesti õpetajad elavad Krasnodarkas Rita Kadilkina (73) juures, ta on seal viienda põlve eestlane, tema vaarvanemad tulid Krimmi 1862 Ahulast, vanaisa Karl kandis veel eesti perekonnanime Kuusk ja kodus räägiti 60 aastat tagasi eesti keelt.
Kadilkina on külastanud ka esivanemate kodukanti, esimest korda 2001. aastal ja viimati eelmisel suvel.
Põline krimmieestlane on ka Krimmi Eesti kultuuriseltsi esimees Meeri Nikolskaja (74), kelle tütretütar õppis ära eesti keele ja lõpetas 2009 Tallinna tehnikaülikooli.
Hindremäe näitas slaidiprogrammi septembris aset leidnud Eesti kultuuripäevadest, kuhu viis külakosti kuni 15 taidluskollektiivi.
Krasnodarkasse jäi ajalugu meenutama memoriaalkompleks, kus marmorplaadil on kirjas Siberisse küüditatud ja sõjas hukkunud eestlaste nimed, eestlaste jõudmist Krimmi sümboliseerivad kolm relssi suistupääsukese kujuga ja Hindremäe talu õuelt sinna toodud vankriratas. «Suur pidu tuleb Krasnodarkas kahe aasta pärast, möödub 150 aastat, kui eestlased sinna jõudsid,» lisas ta.
Mälestuskivi valgustasid leinaküünlad
Aare Hindremäe jättis albulastele uudistada mitu numbrit Krimmi Eesti kultuuriseltsi ja Krimmi eestlaste tugiseltsi väljaannet Krimmi Eestlased, mis ilmub aastast 2004 nii vene kui eesti keeles.
Neid Albu-sündmusi kujutab kaasakiskuvalt Eduard Vilde ajaloolises romaanis «Prohvet Maltsvet» õpeteja Enda Truboki meelest vaat et paremini, kui ükski ajalooõpik seda teha suudab.
Selle kinnituseks luges Alburahva Teatri lavastaja ja näitleja Tiit Tammleht ette romaanist katkendi, kuidas Kukenoosi rehe ees novembris 1861 soldatid kohalikke talupoegi peksuga karistasid.
Seejärel liikusid albulased Kukenoosi rehe juures tõrvikutega rongkäigus mälestuskivi juurde, et süüdata seal leinaküünlad.