Lugusid pahurast järvevanast, kes ootab aega, mil naabruses asuvale külale või linnale vesi peale tõmmata, jagub Eesti muistendipärandis küllaga. M. J. Eisen ja teised folkloristid on need enamasti rahva hulgast üles korjanud ning arhiividesse ja raamatuisse talletanud. Neist tuntum on kindlasti legend Ülemiste vanakesest, kes ikka ja jälle järvest välja ronib ja sammud Tallinna seab, et küsida, kas linn on valmis. Et kui on valmis, siis on paras aeg linnale ja rahvale Ülemiste vesi peale juhtida. Vanu pilte uurides selgub, et uppumisoht on ähvardanud ka Paidet: Jaan Eelnurme (Johannes Ehrenverth) ja teiste siinsete päevapiltnike peaaegu sajand tagasi üles võetud piltidel on näha, kuidas liigvesi on endist kreisilinna piiranud. Pole ka ime: kuigi valge kivi linna põhi on paene ja Vallitorn asub kõrge künka otsas, on linna ümbritsevad alad olnud niisked ja madalad. Pealegi vonkleb ümber linna jõgi, mille kitsas säng ei suutnud kuidagi ümbruskonna sulavett oma rüppe mahutada. Nii lainetasid kevaditi jõeluhad ühtse piiritu veeväljana, millelt linna siluett rahulikel õhtutel kenasti vastu peegeldus. Suurimad liigveelaamad laiutasid linna idapiiril Paide ja Kriilevälja vahel, seal, kus juba mitukümmend aastat on asunud Paide tehisjärv. Samuti Mündi ümbruses. Kui jõgi ikka üle kallaste ajas, uppusid nii heina- kui ka aiamaad, vahel ka hooned. Mündi–Paide teetamm oli targu kõrgemaks ehitatud, et selle selg ikka veest välja paistaks. Kriilevälja küla Heina talu maadele – talu elumaja ja paekivitall püsivad järve kaldal praegugi – 32 aastat tagasi linlaste tarbeks järv rajatigi. Nii sai siinne vetevana pika jõesängi asemel endale ühe kindla kodu.

FOTO: Kaarel Aluoja erakogu

Tellijale